Tingitus

Tingitus (inglise keeles conditioning) on õppimisteooria mudel, mida kasutati olendi käitumise uurimisel etteantud tingimustes. Tehakse vahet klassikalisel ning operantsel (instrumentaalsel) tingitusel.

19. sajandi lõpus uuris Edward Lee Thorndike probleemilahendust ja mõtlemist. Oma paradigmat loovas eksperimendis aastast 1898 pani ta kassi puuri, mida oli võimalik seestpoolt nöörist tõmmates avada, asetas väljapoole puuri sööda ja mõõtis seejärel aega, kui palju kulus kassil vabadussepääsemiseks. Thorndike tähelepanekud ja järeldused viisid instrumentaalse tingituse teooria tekkeni.

1905. aastal avastas füsioloog Ivan Pavlov, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist. Piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingituseks.

1937. aastal võttis Burrhus Frederic Skinner kasutusele operantse tingituse mõiste, millega ta tähistas olendi käitumise seoseid tingimuste vormi, sageduse ja tugevusega.

1960-ndatel viisid Skinneri teooriad kognitivistlike mudelõppe teooriateni.


Vaata kaRedigeeri