Operantne tingimine
Operantne tingimine on õppimise protsess, mille käigus kujundatakse käitumist sarrustamise (tasustamise) (positiivne või negatiivne) või karistamise abil. Stiimul, mille abil kas tasustatakse või karistatakse teatud käitumist, hakkab operantse tingimise käigus seda käitumist edaspidi kas esile kutsuma või vältima sundima. Näiteks õpib laps kommi saamiseks kommikarpi avama, või kuuma ahju puudutamist vältima, et mitte haiget saada.
Operantne tingimine on koos klassikalise tingimisega biheiviorismi aluseks.
Toimimismehhanism muuda
Operantse tingimise põhitööriistad on sarrustus ja karistus, mis erinevad mõjust, mida nad käitumisele avaldavad. Nii sarrustus kui ka karistus võivad olla nii positiivne kui ka negatiivne.[1] Positiivne ja negatiivne sarrustus suurendavad käitumise tõenäosust tulevikus, positiivne ja negatiivne karistus vähendavad käitumise tõenäosust tulevikus. Lisaks võib operantse tingimist mõjutada "kustumisega", mille käigus käitumist ei sarrustata ega karistata ning seetõttu muutub käitumise tõenäosus tulevikus väiksemaks.
Käitumise mõjutamise viis meetodit muuda
- Positiivne sarrustus – käitumisele järgneb premeerimine meeldiva stiimuliga, mis suurendab tulevikus käitumise kordumist. Näiteks operantse tingimise kambris vajutab rott nuppu ning saab tasuks meeldiva toidupala, nupule vajutamise tõenäosus ja sagedus suurenevad seeläbi.[2]
- Negatiivne sarrustus – käitumisele järgneb ebameeldiva stiimuli eemaldamine, mis suurendab tulevikus käitumise kordumist. Näiteks operantse tingimise kambris vajutab rott nuppu ning seepeale vaikib rotile ebameeldiv heli, nupule vajutamise tõenäosus ja sagedus suurenevad seeläbi.
- Positiivne karistus – käitumisele järgneb ebameeldiv stiimul, mis vähendab tulevikus käitumise kordumist. Näiteks operantse tingimise kambris rott vajutab nuppu ja sellele järgneb elektrilöök läbi põranda, nupule vajutamise tõenäosus väheneb seeläbi.
- Negatiivne karistus – käitumisele järgneb meeldiva stiimuli eemaldamine, mis vähendab tulevikus käitumise kordumist. Näiteks operantse tingimise kambris rott vajutab nuppu ja seejärel eemaldatakse kambrist toit, nupule vajutamise tõenäosus väheneb seeläbi.
- Kustumine – leiab aset siis, kui varem õpitud käitumine ei too endaga kaasa tagajärgi (ei positiivseid ega negatiivseid). Näiteks operantse tingimise kambris on rott saanud nupuvajutamise eest toitu, ühtäkki nupuvajutamisega toidu saamist aga enam ei kaasne. Kõigepealt hakkab rott rohkem nupule vajutama, kuid kui nupuvajutusega toitu endiselt ei kaasne, siis aja möödudes rott loobub nupule vajutamisest ning käitumine "kustub".
Taustalugu muuda
Operantset tingimist uuris esimesena põhjalikult Edward Lee Thorndike, vaadeldes kasside käitumist, kui need üritasid Thorndike'i valmistatud probleemikastidest välja pääseda. Välja pääsemiseks pidi kass kas nööri sikutama või pulka liigutama. Esimesel kasti asetamisel läks kassidel kaua aega, enne kui nad õiget tegevust tegid ja välja pääsesid, iga järgmise korraga suutsid kassid aga järjest kiiremini kastist välja pääseda, sest õppisid selgeks tegevuse, mis neid kastist välja päästaks.[3] Thorndike sõnastas oma avastuse tagajärje seadusena, mis tähendab, et kui tegevusele järgneb rahuldav tulemus, siis tõenäoliselt korratakse tegevust ka tulevikus, saavutamaks sama tulemust. Kui tegevusele järgneb aga mitterahuldav tulemus, siis tõenäoliselt tegevust tulevikus enam ei korrata. Thorndike'i sõnastatud tagajärjeseadust võib täheldada ka inimkäitumise juures: nimelt käitumist korratakse, kui see viib soovitud tulemuseni, ja teistpidi – käitumist ei korrata, kui soovitud tulemust ei saavutata või kui käitumisega kaasnevad ebameeldivad tagajärjed.
Operantse tingimise isaks peetakse aga B. F. Skinnerit, kes uuris operantset tingimist nii loomade kui ka inimeste kontekstis terve oma elu. Skinner arvas, et klassikaline tingimine on inimese käitumise kirjeldamiseks liiga triviaalne, kuna ei arvesta tahtlikku käitumise mõjusid, mida operante tingimine aga tegi. Skinner lõi operantse tingimise kambri ehk Skinneri kasti, mille sees katsealused (tuvid, rotid, jne) olid eraldatud väliskeskkonnast ning neile sai esitada kontrollitud stiimuleid. Erinevalt Thorndike'i katsetest sai Skinneri kastis soovitud tegevust teha korduvalt ning tegevuse sagedus oligi Skinneri poolt peamiseks mõõdetavaks suuruseks.[4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Bouton, M. E. (2016) Learning and Behavior: A Contemporary Synthesis (2nd ed), Sunderland, MA: Sinauer
- ↑ Schultz W (2015). "Neuronal reward and decision signals: from theories to data". Physiological Reviews. 95 (3): 853–951.
- ↑ Thorndike, E.L. (1901). "Animal intelligence: An experimental study of the associative processes in animals". Psychological Review Monograph Supplement. 2: 1–109.
- ↑ Schacter, Daniel L., Daniel T. Gilbert, and Daniel M. Wegner. "B. F. Skinner: The role of reinforcement and Punishment", subsection in: Psychology; Second Edition. New York: Worth, Incorporated, 2011, 278–288.