Tiibkarikas

Tiibkarikas (saksa keeles Flügelpokal, Flügelglas) on 16.–17. sajandil Veneetsia klaasimeistrite loodud joogiklaasi tüüp^[2], mille jalga kaunistavad kaks sümmeetriliselt vastastikku paiknevat, keerukateks aasadeks kokku seatud klaasvarrastest kaunistust. Kaunistused meenutavad linnu või putuka tiibu, sellest ka nimi^[3]. Pärit Veneetsiast, muutus see karikatüüp kiiresti väga populaarseks põhjapoolses Euroopas, näiteks Madalmaades^[4] ja Saksamaal^[5].

Tüübid

Eesti keeles kasutatakse klaasvardast kaunistustega jalaga klaasi kohta vaid sõna tiibkarikas, ent mõned võõrkeelsed allikad eristavad mitut tiibkarika tüüpi.

Flügelglas

Tiibkarikaks kitsamas mõttes nimetatakse sellist klaasi, mille jala külge seatud kaunistused on tehtud tordeeritud ja kõrva- või s-kujuliselt vormitud ja tippudes kokkurullitud klaasvardast, mida kujult on võrreldud ka merihobukestega. Klaasvardaist omakorda on näpistatud kaunistustena vertikaalselt ja horisontaalselt paiknevaid ümaraid ja ovaalseid tangimustrilisi klaaslehekesi. Tiivad asuvad umbes poole karikajala kõrgusel.

Seda tüüpi karikklaase tehti Muranol arhiiviallikate teatel alates 1512. aastast ja neid toodeti 18. sajandini. Mujal Euroopas pole selletaolised à la Façon de Venise 'Veneetsia moe järgi' tehtud klaasid enamikul juhtudel kergelt lokaliseeritavad ega täpselt dateeritavad.^[6]

Schlangenglas

Teise tüüpi kuuluvatel klaasidel on karikajala keskmine osa tervenisti moodustatud tiivapaarist, mis on kokku seatud tordeeritud ja põimitud ühest või mitmest klaasvardast ja kaunistatud türkiissinisest, punasest, sinisest või piimjasvalgest klaasimassist näpistatud lehekestega. Madalmaade kirjalikud allikad nimetavad sellist klaasitüüpi verres à serpent, coppen met serpenten, 17. sajandi saksa allikad Schlangenglas 'madudeklaas'. Eesti keeles on kasutatud sõna serpentiin-pokaal^[7]. Klaasvardad moodustavad siiski nagu eelmisegi tüübi puhul ühes tasapinnas paikneva kaunistuse (esines ka teistsuguseid maokujulisena kujundatud jalaga klaase), mis keeratuna kaheksasse oli vormitud kolmnurkseks või südamekujuliseks. Klaasvarraste ülemised otsad oli veel sageli omaette vormitud, näiteks linnukujulisteks.

Ka neid klaase tehti à la Façon de Venise mujal Euroopas, eelkõige 17. sajandil Madalmaades ja Saksamaal. Veneetsias nende valmistamise kohta selgeid arhiiviallikaid pole, kuid nimi viitab sellele, et seegi tüüp oli leiutatud Muranol.^[6]