Ava peamenüü
Thomas Szasz 2010. aastal

Thomas Stephen Szasz (15. aprill 1920 Budapest8. september 2012 New York) oli Ameerika akadeemik, psühhiaater ja psühhoanalüütik.

Ta töötas enamiku oma karjäärist psühhiaatriaprofessorina New Yorgi haiglas State University of New York Upstate Medical University. Ta oli tunnustatud APA (American Psychiatric Association) ja Ameerika Psühhoanalüütikute Assotsiatsiooni (American Psychoanalytic Association) liige ning kõige paremini teati teda sotsiaalse kriitikuna, kes arutles psühhiaatria moraalsete ja teaduslike alustalade üle. Szaszi kõige tuntumateks raamatuteks on "Vaimuhaiguse müüt" (The Myth of Mental Illness, 1961) ja "Hullumeelsuse tööstus" (The Manufacture of Madness, 1961).

Szasz arutles oma karjääri jooksul, et vaimuhaigused on tegelikult metafooriks inimeste eluprobleemide kohta ning neid ei eksisteeri tegelikkuses sel moel nagu on olemas kasvajad. Enamiku ajuhaiguste (väljaarvatud näiteks Alzheimeri tõbi, mis on kindlalt diagnoositav), puhul pole "bioloogilisi ega keemilisi teste, ega ka leide biopsiates ega nekropsiates, mis kinnitaks või seaks kahtluse DSM-i diagnoosid" ehk tema arvates ei olnud võimalik tõestada ei vaimuhaiguste olemasolu ega puudumist. Szasz ei pidanud ennast antipsühhiaatriks, vaid pigem kohustusliku psühhiaatria (coercive psychiatry) esindajaks. Ta oli sunniviisiliste psühhiaatriliste ravimeetodite vastane ning uskus pigem psühhoteraapiasse inimestega, kes olid sellega nõus. Ta uskus, et iga inimene on oma keha ja vaimu omanik ning ta pidas õigeks, et uimastite tarbimine ja müük, meditsiini praktiseerimine, seksuaalsed suhted ja suitsiid oleksid lepingulised, legaalsed ja privaatsed.

EluluguRedigeeri

Szasz sündis juudi peres 1920. aasta 15. aprillil Budapestis Ungaris, tema vanemad olid Gyula ja Lily Szasz. 1938. aastal kolis Szasz Ameerika Ühendriikidesse, kus ta omandas Cincinnati Ülikoolis bakalaureusekraadi füüsikas ning 1944. aastal samas ülikoolis ka meditsiinilise hariduse (M.D.). Szasz lõpetas residentuuri Cincinnati Üldhaiglas ning töötas aastatel 1951–1956 Chicago Psühhoanalüüsi Instituudis. 1956. aastal läks ta tööle New Yorgi Osariigi Ülikooli. Szaszi vaateid psühhiaatriale mõjutasid Frigyes Karinthy kirjutised.

Szaszi peamised argumendidRedigeeri

Szasz oli veendunud, et vaimuhaigusi käsitleti metafooriliselt ning kasutati psühhiaatrias kahjulikult. Ta kritiseeris modernse meditsiini mõju ühiskonnale – tema arvates kaugendas meditsiin inimkonda jumalast ja religioonist (secularisation). Ta oli vastu ka psühhiaatria masturbeerimisvastastele kampaaniatele 19. sajandi lõpus, samuti käitumisprobleemide kirjeldamiseks kasutusel olnud sõnavarale, ühiskonna kaitseks tahtevastase ravi kasutamisele ning lobotoomia jt psühhoosi ravimeetoditele. Kirjeldamaks meditsiini teadusepõhist poliitilist mõju ühiskonnale ütles ta:

"Kuna teokraatia on Jumala ja tema preestrite seadus ning demokraatia on rahva või enamuse seadus, seega farmaatsia on meditsiini ja arstide seadus."[1]

Szasz pööras pidevalt tähelepanu keele võimule sotsiaalse korra kehtestamisele ja hoidmisele, mis mõlemad avaldusid interpersonaalsetes ning laiemalt ka sotsiaalsetes, majanduslikes ja/või poliitilistes valdkondades:

"Raskused definitsiooni leidmisel on tegelikult raskused elu endaga. Tüüpilises vesternis võitlevad kaks meest meeleheitlikult mahavisatud relva pärast: kes iganes jõuab esimesena relvani, tulistab ja jääb elama; tema vastane saab aga kuuli ja sureb. Tavalises elus ei ole võitlus mitte relvade, vaid sõnade pärast; kes iganes defineerib esimesena situatsiooni on võitja; tema vastane on ohver. Näiteks kui perekonnas mees ja naine või ema ja laps ei saa omavahel läbi; kes defineerib keda probleemse või vaimuhaigena?... [see kes] esimesena kasutab seda sõna ära, kehtestab teisele reaalsust; [see kes] defineerib, seega domineerib ja elab; ning [see keda] defineeritakse, saab ikestatud ja teda võib tappa."[2]

Vaimuhaiguse müütRedigeeri

"Vaimuhaigus" on väljendus, metafoor, mis kirjeldab solvavat, häirivat, šokeerivat või … tegevust või käitumismustrit, näiteks skisofreenia, haigusena. Szasz ütles: "Kui sa räägid jumalaga, siis sa palvetad; Kui Jumal räägib sinuga, siis on sul skisofreenia. Kui surnud räägivad sinuga, siis oled sa spiritualist; Kui sa räägid surnutega, siis oled sa skisofreenik."[2] Szaszi arvates on haigus vaid miski, mis saab "olla", samas kui käitumine on miski, mida inimene "teeb" . Ta arvas, et hädasolijaid aidata või kahjustada üritades psühhiaatria hägustab aktiivselt piiri käitumise ja haiguse vahel. Szaszi arvates võtab psühhiaatria haigetelt vastutuse olla moraalselt vastutav sellepärast, et nii on võimalik haigeid paremini kontrollida.

Szaszi arvates on inimestel, kes on enda sõnul vaimuhaigus või keda teised kutsuvad vaimuhaigeks, parimal juhul "tehislik haigus". "Vaimuhaiguse" diagnoose käsitletakse tema arvates kui "teaduslikke kategooriad", kuid need jäävad siiski vaid hinnanguteks (põlglikeks), mille abil saavad psühhiaatrid võimu kehtestada. Terminit skisofreenia kutsus ta "psühhiaatria pühaks sümboliks", kuna see võimaldab põhjendada psühhiaatrilisi teooriaid, ravisid, ärakasutamisi ja reforme. Szasz leiab, et termin "haigus" peaks psühhiaatrias tähendama sedasama, mis mujal meditsiinis, ehk (1) seda peaks saama teaduslikul moel kuidagi avastada, mõõta või testida ja (2) haiguse kinnitamiseks peab olema leitav patoloogia rakulisel või molekulaarsel tasemel. Tõeline haigus peab olema leitav ka lahkamise laual, kuid "vaimuhaigused" on ju vaid probleemiks elavate jaoks. Psühhiaatrid on "hingetohtrite" järglased, preestrid, kes tegelesid ja tegelevad vaimsete mõistatuste ja "elavate probleemidega".

Psühhiaatria peamised meetodid kuuluvad retoorika, rõhumise ja religiooni valdkonda. Psühhiaatriapoolne vaimsete probleemide käsitlemine "meditsiiniliste haigustena", kasutatavate ravimeetodite käsitlemine "meditsiiniliste ravimeetoditena" ja klientide, eriti vastutahteliste, käsitlemine "meditsiiniliselt haigete patsientidena" kätkeb endas valet ning esindab seega ohtu vabadusele ja väärikusele. Psühhiaatria on üksikasjalikult väljatöötatud sotsiaalse kontrolli süsteem, mis kasutab toorest jõudu ja vaevuhoomatavat ideoloogiat, mis kõik üheskoos peitub teaduse varju.

"Patsient" kui simulantRedigeeri

Szaszi arvates teesklevad paljud inimesed oma vaimuhaiguse sümptomeid ehk nad on simulandid. Simuleerimise põhjusteks on hoidumine sõjaväekohustusest, ligipääsemine ravimitele või rahalisele toele või mõni teine isiklikult tähtis põhjus. Osad "patsiendid" ei oska aga oma "eluprobleeme" tavapärastel meetoditel väljendada ning sellepärast kasutavad nad somaatilist protokeelt haiguste imiteerimiseks, mida psühhiaatrid ja psühholoogid peavad eksikombel tõelise haiguse sümptomiteks.

Psühhiaatria ja võimu eristamineRedigeeri

Kui terminit "vaimuhaigus" kasutada kui eufemismi käitumiste kohta, mida taunitakse, pole võimul õigust sundida nendele inimestele peale psühhiaatrilist "ravi". Samamoodi ei tohiks olla võimul õigust sekkuda vahele vaimse tervise praktikatele, mis toimuvad nõusolevate täiskasvanute vahel (näiteks psühhotroopsete ravimite reguleerimine). Riigivõimu medikaliseerimine tekitab "terapeutilise võimu", mis võimaldab klassifitseerida kedagi kui "hullu" või "ravimsõltlast". Oma teoses "Ceremonial Chemistry" (1973) väidab ta, et "ravimsõltlasi" ja "hulle" inimesi on tabanud samasugune tagakiusamine kui varem nõide, juute, mustlasi ja homoseksuaale[1]. Szaszi arvates kasutati kõiki neid inimesi kui patuoinaid ühiskonna rituaalsetes tseremooniates. Kompetentsuse eeldus Samamoodi kui õigussüsteemid käsitlevad inimest süütuna kuni on tõestatud vastupidist, ei tohiks kuritegudes süüdistatuid käsitleda ebakompetentsetena vaid sellepärast, et psühhiaater käsitleb neid sellisena. Vaimset ebakompetentsust tuleks käsitleda kui ükskõik missugust teist ebakompetentsust. Psühhiaatrite hinnangutel kohtualuste vaimse seisundi üle on kohtusaalis aga umbes sama palju kohta kui preestrite hinnangutel inimese hinge religioosse seisundi kohta.

Kontroll surma üleRedigeeri

Analoogselt sünnikontrolliga peaks inimestel endil olema õigus otsustada, millal nad soovivad surra, kusjuures meditsiin ega võim ei tohiks inimest sealjuures segada. Szaszi arvates on suitsiid üks kõige tähtsamatest põhiõigustest, kuid ta oli vastu riiklikult reguleeritud eutanaasiale. Oma 2006. aasta raamatus Virginia Woolfist ütles ta, ta naine tegi oma elu lõpetamisel teadliku valiku, mis oli tema valikuvabaduse väljenduseks. Hullumeelsuse loomine olevat tema arvates võimu kättemaks kirikule, mis sai suitsiidi teinud inimeste vara tihtipeale endale, seega suitsiidide põhjendamine vaimuhaigustega võtaks kirikult selle raha.

Tahtevastase ravi kaotamineRedigeeri

Kelleltki ei tohiks võtta vabadust ilma, et teda oleks kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kui inimeselt võetakse vabadus, on selle põhjendus "tema enda heaolu heaks" ebamoraalne. Samamoodi nagu on kasvaja lõppfaasis oleval inimesel õigus keelduda ravist, peab olema ka vaimsete probleemidega inimesel õigus keelduda ravist.

Inimese õigus narkootikumideleRedigeeri

Sõltuvus narkootikumidest ei ole niivõrd "haigus", mida peaks ravima legaalsete ravimitega, vaid pigem sotsiaalne harjumus. Szaszi arvates peaks narkootikume müüma vabal turul ja sellegaseonduvalt kritiseeris ta narkootikumidevastast sõda, kuna narkootikumide kasutamine on kaotajatevaba kuritegu. Ta tõi paralleele ka narkootikumetarvitavate vähemuste ning juutide ja homoseksuaalsete inimeste tagakiusamise vahel – sakslastel oli juudiprobleem ja nüüd on inimestel narkootikumide probleem[2].

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 T. Szasz, Ceremonial Chemistry, 1974
  2. 2,0 2,1 2,2 The Second Sin. New York: Doubleday, 1973

RaamatudRedigeeri