Kuritegu

(Ümber suunatud leheküljelt Kriminaalkuritegu)

Kuritegu (inglise keeles criminal offence) on süütegu, mille eest määratakse füüsilisele isikule rahaline karistus või vangistus ning juriidilisele isikule rahaline karistus. Õigushüve alusel jagunevad kuritööd isiku-, vara-, keskkonna- ja riigivastasteks, ametialasteks, majanduslikeks jne.[1]

Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu.[1] Seejuures võivad kuriteona olla karistatavad ka ettevaatamatusest tulenevad teod ning esimese astme kuriteo toimepanemise varjamine või sellest mitteteatamine.[2]

Kurjategija võib oma teoga kahjustada ohvri õigushüve (nt elu ja tervis), materiaalseid väärtusi ning intellektuaalset omandit (nt autoriõigus).[2]

RaskusastmedRedigeeri

Kuriteod jagunevad esimese ja teise astme kuritegudeks. Kuriteo raskusaste sõltub sellest, kui pikaaegne karistus kurjategijale määratakse. Raskusastme võib määrata ka enamohtliku tagajärjega ehk kvalifitseeritud kuriteo koosseis.[3]

Esimese astme kuriteo korral määratakse füüsilisele isikule karistuseks vangistus üle viie aasta (sh eluaegne vangistus). Teise astme kuriteoga on tegemist, kui selle eest karistatakse rahaliselt või vangistusega kuni viis aastat.[1]

PõhikaristusedRedigeeri

Kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahaline karistus ja vangistus.

Rahaline karistusRedigeeri

Rahalise karistuse võib mõista 30–500 päevamäära ning selle suurus arvutatakse süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Juriidilise isiku puhul võib rahaline karistus jääda vahemikku 4000 – 16 000 000 eurot. Kui teo toimepanemise hetkel oli kurjategija iseseisva sissetulekuga alaealine, on rahalise karistuse ülemmääraks 250 päevamäära. Vangistusega koos võib mõista isikule ka rahalise karistuse, kuid sellisel juhul ei tohi olla vangistus asendatud üldkasuliku tööga.[1]

VangistusRedigeeri

Kuriteo eest võib isikule mõista vangistust 30 päeva kuni 20 aastat või määrata eluaegne vangistus. Alaealisele isikule ei ole lubatud mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust.[1]

Vangistust võib karistusena mõista alles siis, kui kõik teised karistusliigid on ammendatud või kui selleks on tungiv vajadus, et kaitsta õiguskorra huve. Peale selle, et vangistus on raskeim karistus, on see ka kõige kahjulikum kurjategija enda jaoks. Vangistuse korral karistatav desotsialiseerub, on sunnitud kohanema passiivse vanglaelu stiiliga, kaotab võimaluse arendada erialaseid oskusi ning saab külge häbimärgi.[4]

AegumineRedigeeri

Kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega selle eest karistada, kui esimese astme kuriteo lõpuleviimisest on möödunud kümme aastat ning teise astme kuriteo puhul viis aastat.[1]

Inimsusvastased ja muud sellelaadsed kuriteod ei aegu. Aegumistähtaega hakatakse lugema kuriteo lõpuleviimisest ehk sellest, kui kuriteo koosseis on lõpule viidud. Seega jätkuva kuriteo puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema viimasest osateost. Vältav kuritegu lõpeb aga seisundi lõppemisega ehk näiteks kinnipeetava isiku vabastamisega. Kui isik on toime pannud mitu kuritegu, siis iga kuriteo aegumistähtaega hakatakse arvestama eri ajal. Kuriteokatse puhul aegub tegu katseteoga.[5]

Kui kuriteo toimepanemisest kuni selles asjas tehtud ja jõustunud kohtuotsuseni on möödunud määratud karistusest viie aasta võrra pikem aeg ehk vastavalt 15 või 10 aastat, ei saa isikut süüdi mõista ega karistada. Aegumine peatub isiku kõrvalehoidmisega kohtueelsest, kohtuvälisest või kohtulikust menetlusest ning kõrvalehoidmise lõpetamisega hakkab ka aegumistähtaeg edasi kulgema.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Karistusseadustik. – Riigi Teataja, RT I, 21.05.2021, 9.
  2. 2,0 2,1 Kriminaalasjad. – Kohtusse pöördumine. Eesti kohtud. https://web.archive.org/web/20200928020627/https://www.kohus.ee/et/kohtusse-poordumine/kriminaalasjad (12.10.2021).
  3. J. Sootak, P. Pikamäe, 2015.  Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 7.
  4. J. Sootak, P. Pikamäe, 2015. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 146.
  5. 5,0 5,1 J, Sootak, 2018. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura, lk 132-133.