The Myth of Morality

"The Myth of Morality" on Richard Joyce'i filosoofiline raamat. Selle esmatrükk ilmus 2001.

KokkuvõteRedigeeri

EessõnaRedigeeri

Esimene osa uurib kriitilise silmaga moraalijuttu ning leiab, et see on fundamentaalselt vigane. See on nagu flogistonijutt: "Flogiston on õhust kergem," "Tahm koosneb suuresti flogistonist." Antoine Lavoisier näitas, et see jutt on äärmiselt ekslik, sest flogistoni lihtsalt ei ole olemas. Joyce tahab väita, et moraalijutt on analoogselt väär. Väited "Üldiselt ei tohi valetada" ning "Inimeste kloonimine on kohutav asi ja seda ei tohi lubada" on väärad, sest need kasutavad selliseid predikaate nagu "...on keelatud" ja "...on moraalselt hea", mis on tühjad. Kui mõelda, milles see seisneb, et teol on näiteks omadus olla moraalselt keelatud, siis selgub, et pole midagi sellist. Mõte, et moraal on väljamõeldis, ulatub tagasi Albert Camus', Ludwig Wittgensteini, Bertrand Russelli, Friedrich Nietzsche, David Hume'i, Bernard Mandeville'i, Thomas Hobbesi, Antiphoni ning Kalliklese ja Thrasymachoseni. Paljudel moraalisõnadel on küll mittemoraalsed tarvitused (vankri diagonaalne liikumine males on keelatud), ja see mittemoraalijutt pole rünnaku all. Edasi püütakse näidata, et ilmne reaktsioon defineerida või ümber defineerida moraalijutt nii, et see vastaks mitteprobleemsele hinnangujutule oleks moraalijutu ilmajätmine oma eesmärgist. Moraalijutu kogu mõte on hinnata tegusid ja inimesi teatud erilise jõuga, ja just selle jõu mõiste osutub nii sügavalt tülikaks. Kui Lavoisier' hapnikumõiste on teoreetiliselt edukas, siis miks mitte "flogistoni" niimoodi ümber defineerida et see tähendaks "hapnikku", päästes niimoodi flogistonijutu vea käest? Asi on selles, et kui Georg Ernst Stahl jt väitsid selliseid asju nagu "Flogistonil on lubjastumises keskne roll," siis peeti flogistoni all silmas midagi konkreetset: flogistonist rääkimise kogu mõte oli osutada ainele, mis põlemisel vabaneb. Sõna "flogiston" kasutamine hapnikule (põlemisel kulutatavale ainele) osutamiseks õõnestaks flogistonijutu tuuma. Samamoodi õõnestaks sõnade "moraalselt keelatud" kasutamine "mitteprobleemsele" lubamatuse mõistele (millel on võib-olla sama loogika nagu lausetes "Sa ei tohi vankriga diagonaalselt käia" ja "Sa ei tohiks nii hilja tõusta") osutamiseks moraalijutu tuuma.

Oletame, et see esimene osa on õige. Siis tekib küsimus, miks me niisuguse vea tegime. Teine küsimus on see, mida siis teha tuleks. Flogistoniteooria puhul praktilisi probleeme ei tekkinud, me lihtsalt loobusime flogistonijutust. Kas samamoodi saaks teha moraalijutuga? Ja kui saaks, kas peaks. Moraalijutt tundub ju väga tähtsana. Olulised otsused on tundlikud moraaliprobleemide suhtes. Juba see, et kui keegi väidab, et moraal on müüt, siis seda ei peeta mitte üksnes intuitsioonivastaseks, vaid ka ohtlikuks positsiooniks, näitab, et kaalul on midagi hinnalist ja tähtsat. Joyce väidab, et moraal ongi hinnaline ja tähtis, kuid sellegipoolest vigane. See, mida teha, tuleb otsustada parima praktilise tulemuse järgi. Kui moraal on kasulik, siis sellest loobumisel on hind.