The Moral Demands of Memory

"The Moral Demands of Memory" ("Mälu moraalinõuded") on Jeffrey Blusteini filosoofiline teos. Selle avaldas Cambridge University Press 2008. aastal.

Kokkuvõte

1 Mälu hindava uurimise ainena

1. Ühe moraali elemendid ehk mälueetika

Raamat räägib mälust ja suhtest individuaalse ja kollektiivse minevikuga moraalifilosoofia, ühiskonnafilosoofia ja poliitikafilosoofia vaatekohast. Mälu on mõnes filosoofia harus kaua uuritud. Epistemoloogias ja metafüüsikas on Platoni jälgedes küsitud näiteks, kas mälu on teadmise vorm või allikas, kas mäluskeptitsismi saab vältida, kas mineviku mõiste on tuletatud mälust või mälu eeldab mineviku mõistet. Alates John Locke'ist on mälul olnud kekne koht mina ühtsuse ja järjepidevuse diskussioonis. Aga mälu normatiivse uurimisega pole filosoofid vähemalt analüütilises traditsioonis] tegeldud. Sellega on tegelnud näiteks ajaloolased, politoloogid, kes on kirjutanud, kuidas ühiskonnad saavad ja peaksid suhtuma suuresse ülekohtusse minevikus, ning mälu rollist selles. Filosoofid on sellest vähe kirjutanud. Vähesed filosoofid on kirjutanud mälust seoses holokaustiga. See raamat uurib filosoofiliselt mälu seda mõõdet. Kuidas ja miks mälu tuleb säilitada ja edasi kanda? Kuidas on seotud mälu ja identiteet? Milles seisneb selle seose moraalne tähtsus? Milline moraalne vastutus sellega kaasneb? Mida ja miks üksikisikutel ja rühmadel on kohustus mäletada? Identiteet, mis mälu kujundab ja mida mälu kujundab on nende kohustuste allikas. Mis väärtus on mälul ja miks mäletamine on hea?

Mäletamine ei ole alati hea, kuid teatus piirides ning eriti oluliste minevikusündmuste, -kogemuste ja -inimeste puhul on see hea elu vältimatu koostisosa ja kodanikutervise tarvilik tingimus. Selleks et määratleda need piirid, tuleb muu hulgas öelda, millal on parem unustada. Mäletamise väärtuse mõistmine on läbi põimitud unustamise väärtuse mõistmisega.

2. Nietzsche ajaloo kuritarvitamise kohta

Moraalselt oluline ei ole lihtsalt see, kas peaks mäletama. Küsimused on palju nüansirikkamad ja keerulisemad. Mäletamisest ei saa normatiivselt mõelda, arvestamata teisi isikliku ja ühiskonnaelu elemente, millega ta on läbi põimunud. Mis roll peaks mäletamisel olema inimeste ja ühiskondade elus ja kui palju nad peaksid minevikust hoolima. Mäletamise väärtust tuleb mõista seoses unustamise väärtusega. Kohustust mäletada tuleb reguleerida ja tempida arvestamisega, et on olemas vajadus unustada, nihutada mingi osa minevikust hoolimise perifeeriasse. Need vajadused võivad olla psühholoogilised ja poliitilised. Aga holokaustijärgses maailmas, kus mälu hoolimata valusast sisust hinnatakse, sanktsioneeritakse ja isegi pühaks peetakse, võidakse keelduda võtta tõsiselt unustamise võimalikku väärtust.

Friedrich Nietzsche ("Ajakohatud vaatlused", "Ajaloo kasust ja kahjust elu jaoks") oli mälu eelistamise vastu. See kirjutis on teatud laadi historismi vastu, mis oli populaarne 19. sajandi saksa ajaloofilosoofias, heidab valgust ka meie keerulisele suhtele mäluga. Tuleb eristada kaht mittemäletamise näidet. Rumalad loomad, näiteks veised, elavad tüdimuse ja valuta, sest nad ei suuda mäletada ega unustada. Neil on õnn, mida inimesed nõrkushetkedel tahes-tahtmata kahetsevad, kuigi nad järele mõeldes taipavad, et see neid ei rahuldaks. Sarnane lugu on väga väikeste lastega. Loomad ega väikesed lapsed ei suuda unustada (minevikku tahtlikult hüljata) ega valikuliselt mäletada, mis on inimesele kohase õnne võti. Õnne puhul teeb õnne õnneks alati võime unustada, tunda ebaajalooliselt. Kui tahta tunda alati läbinisti ajalooliselt, oleks see nagu vägisi magamata olla või loomana elada ainult mäletsedes. Ilma mäluta saab olla õnnelik looma moodi, aga ilma unustamiseta ei saa üldse elada. Öeldu käib ka rahvaste kohta. Inimese, rahva või kultuuri tervisele on ebaajalooline ja ajalooline võrdselt vajalikud. See, kui palju elu üldse vajab ajalugu, on inimese, rahva või kultuuri tervise seisukohast üks tähtsamaid. Inimese või rahva loomupärane õnn sõltub võimest unustada, kui see on kohane, võimsast vaistust, mis ütleb, millal tunda ajalooliselt, millal ajalooliselt. See võime on arukas harjumus, millest sõltub ka see, kui imetlusväärsed me inimestena või rahvastena oleme. Inimesed ei saa elada ilma unustamata, nagu ka ilma mäletamata. Elu nõuab balansseerimist ebaajalooliselt elamise (oma ajaloo unustamise) ja mäletamise vahel. Nietzsche vaatleb kolme mittetasakaalustatud suhtumist minevikusse, mis ei vii inimeste ja rahvaste tervisele ja õnnele. Need on monumentaalne, antikvaarne ja kriitiline ajalugu, mis on küll mõnikord kasulikud. Igaühel neist on tähtis ja väärtuslik roll üksikisiku või ühiskonna kujunemises. Kui aga üks neist domineerib, on see ohtlik.

a) Monumentaalne ajalugu ja mineviku mõju

Monumentaalne ajalugu sisaldab usku endisesse suurusesse kui jäljendamisväärsesse ning jäljendatavasse ja uuesti võimalikusse. Eepiline ja vääriline minevik inspireerib praegust põlvkonda kangelaslikkusele ja eneseohverdusele mineviku auks. Rahvad ja rühmad ei ammuta uut jõudu ja identiteeditunnet mitte mineviku üksikasjalikumast uurimisest, vaid vabale luulelisele väljamõeldisele läheneva väljamõeldud mineviku ülistamisest. Monumendistatud minevik ja müüt innustavad ühtemoodi. Ka inimese elus võivad esivanemad olla julguse, väärikuse ja tarkuse eeskujuks, kui lootus on kustumas või jõud otsa saamas. Julgustust võidakse saada isegi iseenda minevikutegudest või erakordsete saavutuste ootusest. Minevikust saadakse julgust, hingekosutust ja lohutust. Ohud on siin ilmsed: hulljulgus ja fanatism. Selline ajalugu toidab rahvastevahelisi konflikte: püütakse ebaõigluse eest kätte maksta ja endine olukord taastada. Selline suhtumine on kurnav ja potentsiaalselt destruktiivne. Esivanemate või iseenda eeskuju võib hoopis julguse ära võtta, meeleheitele ajada, eksitada. Püüdlus suuruse poole võib iseloomu moonutada, vähendades eneseteostuse võimalust.

b) Antikvaarne ajalugu ja nostalgia

Teine ajalooteadvuse viis on antikvaarne: isik või rahvas vaatab oma minevikku armastuse ja ustavusega. Antikvaarse tunde väärtus seisneb selles, et see annab inimestele ja rahvastele juurte ja ajaloolise järjepidevuse tunde, lohutades neid eksistentsiaalse kindlustundega. Kuigi inimese või rahva eluviis on kõrvalt vaadates sattumuslik, päästab antikvaarne tunne meid ükskõiksusest, meeleheitest ja anoomiast, näidates selle eluviisi seost minevikuga, mis annab sellele tähenduse ja otstarbe: rahutule kosmopoliitilisele üha uuemate asjade jahtimisele vastanduv tunne, puu rahulolu oma juurtega, õnnelik teadmine, et ei olda täiesti juhuslikud ja suvalised, vaid minevikust pärijana välja kasvanud, õied ja viljad, ja enda olemasolu on siis vabandatud ja isegi õigustatud. See on antikvaarse tunde väärtuslik, isegi hädavajalik panus ellu. See tunne läheb aga eksi, kui ta austab mineviku asju lihtsalt sellepärast, et need on minevikus, ega tee vahet väärtusliku, vähem väärtusliku ja väärtusetu vahel, austab ainult mineviku autoriteedi pärast. Kui asi ei lähe äärmuseni või piirdub pisiasjadega, siis on see süütu, võib-olla isegi soovitatav. Muidu võib juhtuda nii, et kriitiline suhtumine minevikusse ja sellest õppimine lõigatakse ära. Antikvaarsel tundel on alati liiga kitsas silmaring. Enamikku asju üldse ei märgatagi, ja seda, mida nähakse, nähakse liiga lähedalt või isoleeritult; nähtavat ei seostata millegi muuga, mistõttu kõigele nähtavale omistatakse ühesugune tähtsus ja seetõttu igale üksikule asjale liiga suur tähtsus. Selleks aga, et mineviku suhtes õiglane olla, on tarvis väärtuse ja tähtsuse poolest vahet teha. Kui antikvaarne tunne saab valdavaks, takistab see valimatus kindlat otsust proovida midagi muud. Siis ei ole minevikul olevikku, ta jääb olevikust isoleerituks. Austus muudab meid võimetuks minevikust edasi minna. Antikvaarse hoiaku üks ilming on nostalgia, ja Nietzsche kriitikat võib võtta hoiatusena nostalgia ohtude eest. Avishai Margalit ütleb üldist arusaama väljendades, et nostalgiale on olemuslik sentimentaalsus, mis teatud olukordades moonutab reaalsust viisil, millel on moraalsed järelmid. Nostalgia moonutab minevikku, sest ta idealiseerib seda. Nostalgia on mälu või mälutäpsuse defekt. Üks teine autor läheb kaugemale ning väidab vägagi Nietzsche vaimus, et nostalgia ja mäletamine on vastandlikud, sest nostalgia on unustamine, kõigest regressiivne, mälu aga saab tagasi vaadata, et edasi liikuda ning muuta võimetuks tegevad väljamõeldised võimestavateks väljamõeldisteks, muutes suhtumist olevikusse ja tulevikusse. Nostalgia on eskapism, põgenemine oleviku keerukustest ja pettumustest kujuteldavasse kuldsesse minevikku, kus valitses puhas õnn. Minevik on ajas külmutatud ja nostalgik püüab taastada seda ideaali, tavaliselt katastroofiliste tagajärgedega, või ahastab selle pärast, et see on võimatu. Nõnda mõistetud nostalgial on just need jooned, mida Nietzsche antikvaarses hoiakus hukka mõistab. Nietzsche hoiakut tuleb tõsiselt võtta. Meie popkultuur on nostalgiast küllastatud, aga see on väga valikuline mäletamise ja unustamise vorm ning me peaksime olema valvel, et see ei moonutaks meie elu. Ent Nietzsche näeb antikvaarses hoiakus ka väärtust, ja tuleks vaadata, kas nostalgia saab panna aluse innovatsioonile ja kasvule. Ongi teistsuguseid arusaamu nostalgiast, mida arutatakse peamiselt psühholoogias ja sotsioloogias. Nostalgiaga kaasneb alati oleviku ja mineviku vastandus, mis on emotsionaalselt laetud ja millel on eksistentsiaalne tähtsus. On olemas tugev kiindumus mineviku sündmustesse, inimestesse, kohtadesse või aegadesse (tavaliselt suurem kui see, mida kaasajal tunti), mis üldiselt näitab, et kogetakse mingit järjepidevuse kaotust isiklikus või kollektiivses elus. Ühe arvamuse järgi on nostalgia lihtsalt kibemagus emotsionaalne reaktsioon sellele kogemusele. On ka öeldud, et nostalgia on tõlgendushoiak, milles inimene on teadlik lahknemisest oma elus. Aga see oleviku ja mineviku vastandus või lahknemine on nostalgia mõistes, see pole nostalgia moraalne ega psühholoogiline kriitika. Märkimist väärt on psühholoogiline kasu nostalgiast, ja kuna need kasud seletavad, kuidas nostalgia osaleb selles, kuidas inimesed kujundavad ja väärtustavad oma elu, siis võib öelda, et tal on ka eetiline väärtus.