Ava peamenüü

Tartu vaim on Tartu linnale omane elu- ja mõttelaad, mida sageli kujutatakse ka kehastununa mõnes inimeses või karikatuurselt vaimolendina.

Arvo Mäe järgi tekkis niinimetatud Tartu vaim üliõpilastel kodukultuuri puudumisest: "Kas pole meie üliõpilaste enamik just kodu puudusel kiindunud nii võimsalt viimase aseainesse – üliõpilasorganisatsiooni? Siin esmakordselt kohtab noor haritlane miljöö, mis rahuldab ta tarvet kodu järele. ... Kodu puudumisel tekib organisatsiooni jumaldamine, tekib kadedus ja vaen teiste, võistlejate vastu, umbusk kõige vastu, mis ei kuulu oma organisatsiooni raamidesse – olukord, millist tuntakse avalikkuses "Tartu vaimu" nime all." [1]

Priidu Beieri kirjeldust mööda kujunes Tartu vaimu mõiste 1930. aastatel Konstantin Pätsi võimuletuleku järel, mil Tartus koondus Jaan Tõnissoni ümber demokraatlik opositsioon, kes vastandus Tallinnale kui pealinnale ja sealt kehtestatud vaikivale ajastule. Nendes ringkondades võeti kasutusele väljend "Tartu vaim".[2]

Ka Toomas Haug dateerib väljendi "Tartu vaim" 1930. aastatesse, varem olevat sama nähtust kutsutud "Tartu eluks"[3]. ule

Hiljem on selle tähendus muutunud, tähistades Toomas Kiho sõnul "lihtsalt Tartu mentaliteeti, siin valitsevaid kombeid, vaimsust". Kiho peab Tartu vaimule omaseks ka teatud konservatiivsust, uuevõõrastust, sekundeerides Rein Veidemanni tõdemusele: "Tartu vaim on mõnigi kord oma veidra ja tõrjuvagi poole ette nihutanud."[4]

Tartu vaimu kehastusteks on nimetatud mitmeid koloriitseid Tartu kultuuri- ja ühiskonnategelasi, näiteks Villem Ernitsat, Tullio Ilometsa[5], Matti Miliust, Jaan Muna jt.

Kirjanik ja intellektuaalajaloo uurija Meelis Friedenthal seob Tartu vaimu Põhjasõja keskel Peeter I vägede poolt mõrvatud Tartu linnaga ning osutab Käsu Hansu nutulaulule kui Tartu mina-vormis matusekõnele, kus Tartu vaatab juba hauataguse häälena tegasi oma varasemale upsakusele ja mõrvale kui karistusele selle eest. Seetõttu osutab Friedenthal, et Tartu vaim on nii omaaegsetes lugudes kui ka moodsas kirjanduses negatiivse konnotatsiooniga, midagi pidurdavat, minevikku tagasi tõmbavat ja vastupidist ärkvelolekule, rahumeelsele, kohalviibivale: "Pole imestada, vaimud ongi konservatiivsed, valvavad oma hukkumispaiku, kolistavad kettidega, et sissetungijaid peletada. Ei taha väga hästi siia uusi tehaseid lubada ega taha väga hästi uued ärid siin käima minna."[6]

2013. aastal linnavolikogusse pääsenud Valimisliidu Vabakund tunnuslause oli "Tartu vaim", mida kujutati ka valimisliidu logol.

ViitedRedigeeri

  1. Arvo Mägi, Meie akadeemiline haritlaskond ja kodukultuur. Üliõpilasleht, 5. september 1939, nr. 5/6, lk. 106–107.
  2. Raimu Hanson "Priidu Beier elab kui munk" Postimees, 16.10.2007
  3. Toomas Haug "Troojamäe tõotus" Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2004; cit. via Mihkel Mutt "Õhtumaa Eesti" I, Tallinn: Fabian, 2014, lk 176
  4. Toomas Kiho "Vabadussild ja Tartu vaim" Postimees, 23.11.2005
  5. Madis Jürgen "Tullio Ilomets ongi Tartu Vaim!" Eesti Ekspress, 15. juuli 2011
  6. Meelis Friedenthal. "Kummituslik Tartu. Küsimus vaimust ja kehast". Müürileht, 19. veebruar 2018.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri