Tartu vaim

Tartu vaim on Tartule üldiselt ja eriti akadeemilistele kodanikele omane elu- ja mõttelaad, mida sageli kujutatakse ka kehastununa mõnes inimeses või karikatuurselt vaimolendina.

Arvo Mäe järgi tekkis niinimetatud Tartu vaim üliõpilastel kodukultuuri puudumisest: "Kas pole meie üliõpilaste enamik just kodu puudusel kiindunud nii võimsalt viimase aseainesse – üliõpilasorganisatsiooni? Siin esmakordselt kohtab noor haritlane miljöö, mis rahuldab ta tarvet kodu järele. ... Kodu puudumisel tekib organisatsiooni jumaldamine, tekib kadedus ja vaen teiste, võistlejate vastu, umbusk kõige vastu, mis ei kuulu oma organisatsiooni raamidesse – olukord, millist tuntakse avalikkuses "Tartu vaimu" nime all."

Priidu Beieri kirjeldust mööda kujunes Tartu vaimu mõiste 1930. aastatel Konstantin Pätsi võimuletuleku järel, mil Tartus koondus Jaan Tõnissoni ümber demokraatlik opositsioon, kes vastandus Tallinnale kui pealinnale ja sealt kehtestatud vaikivale ajastule. Nendes ringkondades võeti kasutusele väljend "Tartu vaim".

Ka Toomas Haug dateerib väljendi "Tartu vaim" 1930. aastatesse, varem olevat sama nähtust kutsutud "Tartu eluks".

Oskar Loorits räägib Tartu buršivaimust, "mille põhitunnuseks (ja muidugi ka põhipatuks) on feodaalse mentaliteedi ja ainult omakamba absoluutset eesõigustust ning võime jesuiitlikult taotleva oligarhia jatkuv edasikasvatamine, kuigi ise lobisetakse kas enese pilkeks või teiste narritamiseks näit. demokraatiast või rahvuskultuurist. On ometi absurdne nõuda, et junkurlikust balti vaimust läbiimmutatud akadeemiline noorus pidanuks valmima eesti demokraatia juhiks ja omakultuuri rajajaks, – äärmiselt sümptomaatiline ongi, et nende ideaalide teenistusse on rakendund iseseisvund Eestis aktiivsemalt just mitte-akadeemiline noorpõlv. Meie üliõpilaskond seevastu on endist rüütelkonda imiteerides ja Tartu provintslikus miljöös niikuinii üleliigselt väljapaistes kaldund ülehindama ka oma sotsiaalset osatähtsust, sageli otse ülbuseni küündiva nõudlikkuse ja mitteakadeemilisi kaaslasi halvustava kõrkusega, mis teda on aina enam võõrutand oma endisest ümbrusest, ja isegi kodust, võõrutand rahvast üldse."

Hiljem on selle tähendus muutunud, tähistades Toomas Kiho sõnul "lihtsalt Tartu mentaliteeti, siin valitsevaid kombeid, vaimsust". Kiho peab Tartu vaimule omaseks ka teatud konservatiivsust, uuevõõrastust, sekundeerides Rein Veidemanni tõdemusele: "Tartu vaim on mõnigi kord oma veidra ja tõrjuvagi poole ette nihutanud."

Tartu vaimu kehastusteks on nimetatud mitut koloriitset Tartu kultuuri- ja ühiskonnategelast, näiteks Villem Ernitsat, Tullio Ilometsa, Matti Miliust, Jaan Muna jt.

Kirjanik ja intellektuaalajaloo uurija Meelis Friedenthal seob Tartu vaimu Põhjasõja keskel Peeter I vägede poolt mõrvatud Tartu linnaga ning osutab Käsu Hansu nutulaulule kui Tartu mina-vormis matusekõnele, kus Tartu vaatab juba hauataguse häälena tagasi oma varasemale upsakusele ja mõrvale kui karistusele selle eest. Seetõttu osutab Friedenthal, et Tartu vaim on nii omaaegsetes lugudes kui ka moodsas kirjanduses negatiivse konnotatsiooniga, midagi pidurdavat, minevikku tagasi tõmbavat ja vastupidist ärkvelolekule, rahumeelsele, kohalviibivale: "Pole imestada, vaimud ongi konservatiivsed, valvavad oma hukkumispaiku, kolistavad kettidega, et sissetungijaid peletada. Ei taha väga hästi siia uusi tehaseid lubada ega taha väga hästi uued ärid siin käima minna."

2013. aastal linnavolikogusse pääsenud Valimisliidu Vabakund tunnuslause oli "Tartu vaim", mida kujutati ka valimisliidu logol.

• 
  Keemikut, teadusajaloolast ja muinsuskaitsjat Tullio Ilometsa on nimetatud üheks Tartu vaimu kehastuseks

Kirjandus

• Harald Keres "Tartu vaim" Rmt: "Aeg ja ruum" Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 349–351 (algselt Edasi, 1. jaanuar 1988)

Välislingid

• Raimu Hanson. "Kuidas käib Tartu vaimu käsi" Postimees, 29. juuni 2012
• Toomas Kiho. "Vabadussild ja Tartu vaim" Postimees, 23. november 2005
• Berk Vaher. "Tartu vaim – allaandmise vaim?" Postimees, 7. oktoober 2011
• Marco Tasane Onu Bellast: üks Tartu vaim on lahkunud