Vikipeedia

A. Le Coq

(Ümber suunatud leheküljelt Tartu Õlletehas)
See artikkel See artikkel räägib ettevõttest. Kammerkoori kohta vaata artiklit A. Le Coq (koor).

Aktsiaselts A. Le Coq on Eesti vanim õlletootja ja laia tooteportfelliga joogitööstus.[2]

Aktsiaselts A. Le Coq
A. Le Coq logo.png
Asutatud 1807
Peakorter Laulupeo puiestee 15, Tartu
Võtmeisikud Jaanus Vihand[1]
Valdkonnad joogitootmine, toiduainete tootmine
Käive 77,1 mln eurot (2021)[1]
Tegevuskasum 13,6 mln eurot (2021)[1]
Omakapital 613 431 eurot
Töötajaid 338 (2021)[1]
Emafirma Olvi OYJ
Tunnuslause "Elus on maitset"
Koduleht alecoq.ee
A. Le Coqi tehas
Tehase vaade

A. Le Coq kuulub Soome päritolu Olvi Gruppi, mille emaettevõte on Helsingi börsil noteeritud Olvi Oyj ning kuhu kuuluvad lisaks veel Helsinki Destillery, veinide ja õllede importija Servaali ning Olvi õlletehas Soomes; Cēsu ja Piebalga õlletehased Lätis; õlletootja Volfas Engelman ning veetootja Uniqua Leedus; Lidskoe Pivo õlletehas Valgevenes ja Vestfyeni õlletehas Taanis.[2]

Ettevõte ekspordib oma tooteid enam kui 60 riiki, sealhulgas Skandinaaviasse, teistesse Balti riikidesse, Inglismaale, mitmesse Kesk- ja Lõuna-Euroopa riiki, aga ka Aasiasse, Austraaliasse ja Okeaaniasse ning Ameerikasse. Peamised ekspordiartiklid on õlled, siidrid, kokteilid ja long drink.[2]

A. Le Coq on 14 korda tunnistatud Eesti kõige konkurentsivõimelisemaks toiduainetootmisettevõtteks (viimati 2022).[3]

Ettevõtte tunnuslause on “Elus on maitset”.[2]

Ettevõtte järgi on nime saanud A. Le Coq Arena. A. Le Coq toetab kuldsponsorina Eesti Jalgpalli Liitu, Eesti meistriliiga kannab Premium liiga nime[4]. Tartus toetab A. Le Coq Aura veekeskust[5] ja spordihalli A. Le Coq Sport.[6]

A. Le Coqi ajaluguRedigeeri

Õllepruulimise algus TartusRedigeeri

Tartu kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel. Küllap on Tartus õlut pruulitud ja joodud sama kaua kui leiba küpsetatud.[7]

13. sajandil kerkis piiskopilinnuse kõrvale linn, kus linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides keedeti ja kääritati õlut. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnas rangelt reglementeeritud. Kasutatavad linnased tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski, Malzmühle). Vastavalt piiskoppidelt ja hiljem kuningatelt saadud privileegidele kuulus linnas õigus õlut müügiks pruulida kaua aega suurgildi kaupmeestele. Väikegildi käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida on esimest korda mainitud 1461. aastal.[7]

Suveräänide korduv vahetumine tõi paratamatult kaasa segadusi, sest iga uus valitseja kinnitas nii eelkäija antud privileege kui lisas omalt poolt uusi. Pärast Poola kuningale kuulumist jäi Tartus müügiks pruulimise õiguse olukord pikemaks ajaks segaseks – see elatusala (Bürgernahrung) oli jäänud väikegildi käsitöölistele otsesõnu ära keelamata.

Lõputud gildidevahelised tülid õllemüügiõiguse üle tüütasid lõpuks ära Vene keisrivõimu, kes 1783. aastal käskis Riia eeskujul moodustada pruulikompaniid ka Tartus ja Pärnus. Sisuliselt oli pruulikompanii (Brauer-Compagnie) sotsiaalabiorgan, kuhu võis kuuluda võrdne arv liikmeid nii suur- kui ka väikegildist. Need liikmed pidid eranditult olema muu elatusvahendi kaotanud lesed, orvud või oma süüta laostunud inimesed. Kõigil teistel õllepruulimine keelati ja pruulikompaniile ehitati Tartus Emajõe kaldale ühine pruulihoone. Seal valmistatud õlu saadeti müügile linnale kuuluvasse 30 kõrtsi, mida rentisid samuti abivajajad. Õllemüügist saadud tulult võttis linn maksud ja ülejääk jagati kompanii liikmete vahel.

Selline kord kestis asehalduskorra lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii algeline õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam ammu linnaelanike nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord avaldas mõju linnakassale. Pruulikompanii monopoolset seisundit, mis oli sätestatud kõrgeima ukaasiga, linn vaidlustada ei saanud. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele. Selle sammuga loodeti kaasata tootmise arenguks vajalik erakapital ja ühtlasi katta rendisummadest sotsiaalabikulud.

19. sajandi esimestel aastatel alustasidki Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud. Õlletootmisõiguselt laekuvaid renditulusid jaotav pruulikompanii jätkas tegevust 1863. aastani, kui jõustus uus aktsiisiseadus, mis andis õlletehaste asutamise loa kõigile kodanikele, kes on tasunud riigile seaduses ette nähtud maksud.

1820. aastal võeti vastu Tartu uus pruulimiskorraldus, millega otsustati müügiks pruulimise õigus panna enampakkumisele ja õlle linna sissevedu keelata. Kuid peagi selgus, et õppinud õllemeistrit, kellel oleks ka piisavalt kapitali, ei õnnestu Liivimaalt leida. Sobiv ettevõtja tuli kutsuda naaberkubermangu Eestimaa pealinnast Tallinnast.[7]

Tänapäevase A. Le Coqi eelkäijaRedigeeri

 
A. Le Coq hobukaarik

Eesti vanima järjepidevalt tegutseva A. Le Coqi õlletehase otsene eelkäija on 1800. aastal asutatud Barthold Joachim Hesse õllevabrik ja 1826. aastal tegevust alustanud Justus Reinhold Schrammi õllevabrik. Nimetatud ettevõtetest kujunes suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. aastal nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. aastal rajatud väiksemat õlletehast: Gambrinus ja Livonia.

1825. aasta lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks Justus Reinhold Schramm, kes oli saanud õllemeistri tunnistuse 1822. aastal ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Alustanud Tartus 1826. aastal pruulimist ühes väiksemas renditud õllevabrikus (ehitatud 1823), hakkas Schramm esimesena linnas tootma kvaliteetset laagriõlut. 1827. aastal alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, mis valmis lõplikult 1832. aastal. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise püssirohukeldri Toomel.

Pärast Justus Reinhold Schrammi surma 1851. aastal juhtis 1863. aastani firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva poe ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati 1860. aastal ja tootmine viidi 1874. aastal üle aurujõule. Lisaks õllele ja mõdule valmistati 1861.–1914. aastal mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.

Renditud firma ostis pärijatelt 1885. aastal Julius Moritz Friedrich, kes andis 1893. aastal sellele uueks nimeks Tivoli ja viis õlletootmise üle Tähtverre, kuhu juba 1879. aastal olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. Omanik muutis Tivoli 1896. aastal aktsiaseltsiks, jäädes ise enamusaktsionäriks. Aastatel 1894–1896 rajati Tähtvere mäele punastest tellistest suurejooneline tehasekompleks, millest osa on säilinud tänapäevani. Lisaks kohalikele linnadele turustas AS Tivoli õlut ka Peterburis ja Pihkvas. 1896. aastast hakati tootma ka karastusjooke.

19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn, kus töötas juba kuus õlletehast.

1900. aastal liitis AS Tivoli endaga Tartu vanima õllefirma, mille oli 1800. aastal rajanud Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Hermann Hesse vanavanaisa, Tartu pruulikompanii liige Barthold Joachim Hesse. Barthold Joachim Hesse lesk müüs õllevabriku 1829. aastal edasi kaupmees Alexander Diedrich Mussole, kes ehitas uued tootmisruumid 1831. aastal ostetud kinnistule raekoja taga, Jaani tänava ja Toomemäe vahel. Alates 1880. aastast asutaja pojale kuulunud firma A. D. Musso pankrotistus sajandivahetusel. Ettevõtte uueks nimeks sai Tivoli II ehk AS Tivoli Jaani tänava õlletehas. Jaani tänavale viidi üle ka AS Tivoli peakontor.

20. sajandi esimesel kümnendil soovis Tivoli aktsiate põhiomanik, juba eakas J. M. Friedrich aktiivsest äritegevusest tagasi tõmbuda. Peagi leidiski ta ettevõttele sobiva ostja – Venemaale keiserliku stout '​i importinud briti firma A. Le Coq.[7]

A. Le Coqi sünd ja jõudmine EestisseRedigeeri

 
A. Le Coq Imperial Extra Double Stout etikett

Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807. aastal Preisimaal Le Coqi nimeline perekond, kes põlvneb 17. sajandil Prantsusmaalt põgenenud hugenottidest. 1820. aastatel kolis Albert L. J. Le Coq Londonisse, et kaubelda seal perekonna veinimõisa toodanguga. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout '​i – A. Le Coq Imperial Extra Double Stout. Selle tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurtehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.

1880. aastate algul sai A. Le Coq & Co. omanikuks perekond Sillem.

Venemaa keisririigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine ajendasid ettevõtet – 1904. aastal osaühinguks muudetud A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd. – oma peakontorit ja villimistehast Londonist Peterburi üle kolima. 1912. aastal tunnustati firmat Vene keiserliku õukonna varustaja nimetusega.

A. Le Coqi omanikud otsisid aastaid imperial stout '​i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal, kuid lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli Tartus. Pärast veeanalüüside heakskiitmist ostis H. O. Sillem 1912. aasta märtsis ettevõtte kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle ettevõtte Venemaa tütarfirmana.

Enne esimest maailmasõda ehitati õlletehase juurde uus stout '​i osakond, mida juhtis Inglismaalt palgatud õllemeister. A. Le Coqi Imperial Extra Double Stout, mille etikettidel oli nüüdsest tekst Brewed in Dorpat, rändas raudteed mööda tarbijateni üle kogu impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.

Venemaal maailmasõja tõttu kehtestatud alkoholimüügikeeld peatas 1914. aastal kiire edu. 1917. aastal rüüstasid Tähtvere mäel asuvat tehast anarhistlikult meelestatud Vene sõdurid ja 1918. aastal rekvireerisid allesjäänud sisseseade Saksa keisririigi väed.

Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coqi Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal Tähtvere tänav 56/62 asuvates hoonetes. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase Gambrinus (asutatud 1863) kaubamärgi. Samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coqile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Saku Õlletehase AS-ile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks.

1940. aasta suvel natsionaliseeriti teiste suurettevõtete seas ka A.-s. A Le Coq ja A.-s. A. Silvere & Ko[8] õlletehas. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coqi viimane direktor, inglane J. H. Sillem, ja sakslasest alamõllemeister H. Dietz lahkusid peagi Eestist. Nõukogude Liidu vangilaagrites hukkusid Livonia endised omanikud, õlletöösturid Ants ja Albert Silvere. A. Le Coqi inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia leiboristlik valitsus ja seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügist 1969. aastal saadud rahast. Kullavaru tagastas vabanenud Eestile 1992. aastal Suurbritannia konservatiivide valitsus, kes pidas kulla müüki häbiväärseks. A. Le Coq Ltd. likvideeriti Londonis 1971. aastal.[7]

Tartu ÕlletehasRedigeeri

 
Ajalooline A. Le Coqi tehas Tähtveres

1941. aasta jaanuaris nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks ning aprillis liideti sellega endine Livonia, millest sai Kalda tänava osakond.

Korduvalt omanikke vahetanud Kalda tänava õlletehas (asutatud 1863) moderniseeriti 1910. aastal auruõlletehaseks ja kuulus 1916. aastast eestlasele Ants Silverele (enne 1935. aastat Hans Silbergleich). Sõltumatuks jäänud Livonia tekitas terava konkurentsiga õlletrustile palju tüli. Ants Silvere poeg Albert, kes oli õppinud õlletehnoloogiat Tšehhoslovakkias ja Saksamaal, võttis ettevõtte juhtimise üle 1930. aastal. 1939. aastal reorganiseeriti perekonnale kuuluvad mitmesugused äriettevõtted aktsiaseltsiks A. Silvere & Ko. Tehas sai 1941. aasta sõjasuvel tõsiselt kannatada, tootmishooned hävisid lõplikult 1944. aastal.

Teise maailmasõja päevil 1941.–1944. aastal tegutses Tartus riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.

 
Tartu Eksperimentaalõlletehase reklaammaterjal

1944. aasta sügisel taastati Eestis Nõukogude režiim ja järgnenud aastakümnetel tegutseti riikliku tootmisplaani alusel. Tartu Õlletehase tootmismahte suurendati pidevalt ja uute spetsialistide kõrge tase viis ettevõtte 1960. aastatel NSV Liidu juhtivate õlletööstusettevõtete hulka. Koostöös üleliiduliste keskasutustega töötati Tartus välja mitmeid tehnoloogilisi uuendusi, mida hiljem rakendati teistes õlletehastes üle kogu NSV Liidu. Tartu Õlletehases töötati välja ka populaarse karastusjoogi Kelluke[9] retsept, mida hakati tootma ka teistes tehastes üle liidu. 1946. aastast toodetakse tehases Eesti armastatuimat [10] limonaadi. Tunnustusena sai ettevõtte 1973. aastal nimeks Tartu Eksperimentaalõlletehas. 1980. aastatel oli õlletoodang sõjaeelsega võrreldes juba kuuekordistunud. 1968. aastal alustati Eesti esimese mineraalvee Värska villimist, millega varustati ka Valgevenet ja teisi NSV Liidu piirkondi.[7]

Tänapäeva Eesti suurim joogitootmisettevõteRedigeeri

 
A. Le Coqi tehas Supilinnas 2021. aastal

Eesti Vabariik erastas riikliku aktsiaseltsi RAS Tartu Õlletehas 1995. aastal aktsiaseltsile Magnum Konsumer, kes ostis 1996. aastal ka AS Saare Õlu õlletehase (1970–1999) Kuressaares. Uued omanikud alustasid ettevõtete moderniseerimisega ja müüsid 1997. aastal mõlemad õlletehased Soome õlletootjale Olvi OYJ-le (asutatud 1878. aastal Iisalmis). Olvi OYJ suurinvesteeringud muutsid AS Tartu Õlletehase 1999. aastaks tänapäevaseks suurettevõtteks.

Ettevõtte ajaloos olid murrangulised 2003. ja 2004. aasta, mil osteti Tartu lähedal tegutsenud mahla- ja joogitootja AS Ösel Foods ning jätkati ise Aura kaubamärgi all mahlade ja mahlatoodete tootmist ning arendamist. 2004. aastaks oli A. Le Coq esimene Eesti joogitootja, kes tootis aastas üle 100 miljoni liitri jooke, kindlustades nõnda oma liidripositsiooni joogiturul veelgi. Ettevõte tegi mahukad investeeringud tehnoloogiasse, seadmetesse, ehitistesse ning joogitootmise arendamisse ja laiendamisse. Uued purgi- ja plastpudelite villimisliinid, uued pastöörid õlle ja mahla villimiseks ning kvaliteetse plastpudeli kasutuselevõtmine on olnud olulised verstapostid tänapäevase edu kujunemisel.

Ettevõtte arengus oli oluline etapp kogu lao ja jaotusvedude kolimine eraldiasuvasse, kõrgtehnoloogial põhinevasse logistikakeskusse. Valminud keskus muutis ettevõtte logistika varasemast tõhusamaks ning võimaldas veelgi suurendada tootmismahte. A. Le Coqi logistikakeskus pälvis logistiliste protsesside automatiseerimise eest ka 2007. aasta logistikateo auhinna.[11]

Kolimise käigus vabanenud pindadele rajati uus plastpudelite villimisliin koos siirupiköögi laiendusega. Uus liin võimaldas ettevõttel kahekordistada senist plastpudelite tootmisvõimsust kuni 30 000 liitrini tunnis. Kasutusele võeti ka uued kvaliteetsed plastpudelid.[7]

Tänapäevane A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kelle tootegruppide arv on kasvanud neljateistkümneni. Ettevõttes toodetakse eri jooke alates veest, toonikust, kaljast, mahlast, siirupist, karastus-, mahla-, energia- ja spordijookidest ning lõpetades lahjade alkohoolsete jookidega, nagu õlu, siider ja gin long drink. Olulisemad brändid on A. Le Coq, Hoggy’s, Le Coq, Fizz, Aura ja Limonaad.[2]

A. Le Coq peab oluliseks pakkuda tarbijale üha suuremat ja mitmekesisemat tootevalikut ning tegeleb pideva tooteuuendusega, et luua uusi, tervislikke tootekontseptsioone. Tootearenduse fookuses on suhkru vähendamine, tervislike ja funktsionaalsete toodete arendamine ning alkoholivabade toodete valiku suurendamine alkoholikategooriates.[12] A. Le Coq on tänapäeval alkoholivabade õllede tootmises turuliider.[13]

RohepoliitikaRedigeeri

2021. aasta märkis ettevõttes suurt rohepöörde aastat. A. Le Coq on ka üks kestlikkuse organisatsiooni Rohetiiger asutajaliikmeid. Aastatel 2020–2022 investeeris ettevõte oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks üle 5 miljoni euro. Esimese Eesti ettevõttena võeti kasutusele 100% taaskasutatud plastist veepudelid ja mindi täielikult üle rohelise elektri tarbimisele. Logistikakeskuse katusele rajati esimene päikesepark, mis katab olulise osa hoone elektrivajadusest. Energia efektiivsemaks kasutamiseks juurutati tootmises Energy Track energiajuhtimissüsteem ja paigaldati korstnate otsa spetsiaalne seade, mis võimaldab suunata katlamaja suitsugaaside energia tootmishoonete kütteks. 2022. aastal avati tehase territooriumil biogaasi- ja reoveepuhastusjaam, mis võimaldab tehasel heitveest enda tarbeks biogaasi toota. Esimese Baltikumi ettevõttena soetati ka täiselektriline veoauto, mis veab kaupa Tallinna tänavatel.[12]

Ühiskondlik panusRedigeeri

A. Le Coq peab tähtsaks Eesti tipp- ja harrastusspordi arengu eest seismist ning toetab jalgpallistaadionit A. Le Coq Arena ja kuldsponsorina Eesti Jalgpalliliitu. Lisaks on A. Le Coq Muhu Väina regati nimisponsor ning Tallinna maratoni ja Tartu maratoni klassiku sarja joogipartner. Tartu linnas toetab A. Le Coq Aura veekeskust ja spordihalli A. Le Coq Sport.[2]

Panus Eesti õllekultuuriRedigeeri

Eesti vanima õlletootjana seisab A. Le Coq hea Eesti õllekultuuri säilimise ja edendamise eest.

 
A. Le Coqi Õllemaailma pubi

Tartus A. Le Coqi tehase ajaloolises linnase kuivatustornis asuv muuseum-elamuskeskus Õllemaailm toob külastajateni 12 000 vanuse õllekultuuri loo, abiks veerandsada eksponaati, millest enamik on interaktiivsed. Näiteks saab kuulata muistsete sumerite õllehümni, arvata vanaaja õlle veidraid koostisosi, mõtiskleda õlle kasulikkuse üle ja uudistada ammuseid õllepakendeid. Näha saab ka haruldasi vanaaegseid tootmisseadmeid, mis on tehases olnud selle aegade algusest. Kõiki joogi koostisosi on võimalik maitsta, nuusutada ja vaadelda ning valmistamise protsessi saab iga külastaja otsast lõpuni jälgida.

Elamuskeskuse krooniks on maailma üks vanimaid säilinud õllesid. Väärikale õllele pühendatud ruumi kesksel kohal on enam kui 150 aastat tagasi toodetud, merehuku üle elanud ja praeguseni säilinud Imperial Extra Double Stouti õllepudel, mis pandi 1869. aastal Londonist Vene tsaaririigi poole teele.[14]

Õllekultuuri olulisemad alustalad on õlle õige serveerimine, õllesortide lai valik ja õlle sobitamine õige toiduga. Eesti õllekultuuri arendamiseks algatas A. Le Coq 2011. aasta oktoobris Beer Stari projekti, mille eesmärk on parandada õllede serveerimiskvaliteeti Eesti pubides ja restoranides. Projekti raames koolitati A. Le Coqi õlut müüvate toitlustuskohtade töötajaid, kuidas õlut hinnata, serveerida ja toiduga sobitada. 2013. aasta sügisel tehti algust Beer Stari ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni ühisettevõtmisega, Eesti parima õllesommeljee võistlusega. Nüüdseks on võistlusest kasvanud Läänemere regiooni parima õllesommeljee valimine, mida korraldab Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon.[15]

ToodangRedigeeri

ÕlledRedigeeri

 
A. Le Coq Premiumi kujunduse muutus

Ettevõtte tuntumad õllebrändid on A. Le Coq Premium, A. Le Coq Special, A. Le Coq Imperial Extra Double Stout, A. Le Coq Porter, A. Le Coq Pilsner, Alexander, Tõmmu Hiid ja Saaremaa Tuulik. Rahvusvahelistest õlledest impordib A. Le Coq Eestisse Warsteinerit, König Ludwigit ja Coronat.[2]

Siidrid ja lahjad alkohoolsed joogidRedigeeri

A. Le Coq toodab kaubamärkide Fizz ja Hoggy’s all naturaalse õunaveini baasil valmistatud siidreid ning kaubamärkide G:N ja Le Coq all lahjasid alkohoolseid jooke.[2]

Mahlad, nektarid, siirupid ja Active'i mahlajoogidRedigeeri

A. Le Coq toodab Aura kaubamärgi all täismahlu, nektareid ja mahlajooke ning Limpa kõrrejooke. Samuti kuuluvad Aura brändi alla puuvilja- ja marjamaitselised siirupid. Vitaminiseeritud mahlajoogid on pakendatud käepärastesse plastpudelitesse ja on tuntud Dr Active'i mahlajookidena.[2]

KarastusjoogidRedigeeri

1945. aastast alates toodab A. Le Coq Eesti populaarseimat karastusjooki, traditsioonilist Limonaadi, mille retsept pärineb aastast 1936. Lisaks on ettevõttel tänapäevani tootmises nostalgiahõngulised joogid Kelluke ja Valge Klaar. Tuntud Ameerika koolabrändi RC Cola tootmist alustas A. Le Coq 2010. aasta kevadel.[2]

Spordi- ja energiajoogidRedigeeri

A. Le Coq toodab spordijooke kaubamärgi Arctic Sport ja energiajooke kaubamärgi Dynami:t all.[2]

VeedRedigeeri

A. Le Coq ammutab Aura kaubamärgi vett Lõuna-Eesti maapõuest, 410 meetri sügavuselt ordoviitsiumikihist. 505 miljonit aastat tagasi tekkinud ordoviitsiumikiht on kaitstud igasuguste välistegurite eest ja rikas looduslike mineraalide poolest. Vitaminiseeritud ja lisandväärtusega vett toodab ettevõte Vitaminerali nime all.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 ТОП производителей напитков: «Очень надеюсь, что хуже уже не будет» Деловые Ведомости, 03.10.2022 (vaadatud 03.10.2022)
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 "A. Le Coqi koduleht". alecoq.ee.
  3. ↑ "Uuring: Eesti mainekaim suurettevõte on tänavu A. Le Coq". ERR Majandus. 12.12.2019.
  4. ↑ "Eesti Jalgpalliliit, Preemium Liiga".
  5. ↑ "Aura veekeskus".
  6. ↑ "A. Le Coq Spordimaja".
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Sepp, Andres (2007). Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807-2007 (Esimene trükk). Tartu, Eesti: Kirjastaja. AS A. Le Coq. ISBN 978-9949-15-121-9.
  8. ↑ https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1940/07/26/4 Natsionaliseerimisele kuuluvad tööstusettevõtted (RT 1940, 81, 771).
  9. ↑ Ladva, Asso (1.11.2019). "Limonaadi Joe: rasketel aegadel villiti õlu siltideta pudelitesse". Õhtuleht.
  10. ↑ Rudi, Hanneli (20.04.2014). "Pikaaegsed lemmikud: 68-aastane klassikaline limonaad". Postimees.
  11. ↑ Erala, Siiri (13.11.2007). "Aasta logistikategu 2007 auhinna võitis A. Le Coq". Postimees.
  12. ↑ 12,0 12,1 "A. Le Coqi Rohepööre". Märts 2021.
  13. ↑ Nielseni turu-uuringud jaekaubanduses
  14. ↑ "A. Le Coqi Õllemuuseum". Aprill 2022.
  15. ↑ "Kes on Eesti parim õllesommeljee?". Maaleht. 05.12.2013.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=A._Le_Coq&oldid=6341174"