Tamambo keel
Tamambo keel on Okeaania keel, mida kõneldakse Vanuatu saareriigis asuva Malo saare lääneosas. Kõnelejaid on vähemalt 3000, kellest enamik elab Malo saarel, paarsada kõnelejat aga naabersaarel Espiritu Santol ja riigi pealinnas Port Vilas. Suur hulk elanikke räägib samuti soravalt bislama keelt. Saare idaosas kõneldav tamambo murre on nüüdseks peaaegu välja surnud. Kahe murde suurim foneetiline erinevus on läänemurde labiaalsete konsonantide vähesus ja vokaalide lühike hääldus.[1]
| tamambo keel | |
|---|---|
| Kõneldakse |
 Vanuatu |
| Piirkonnad | Malo, Espiritu Santo |
| Kokku kõnelejaid | vähemalt 3000 |
| Keelesugulus |
austroneesia keeled malai-polüneesia keeled okeaania keeled tamambo keel |
| Keelekoodid | |
| ISO 639-3 | mla |
Foneetika muuda
Vokaalid muuda
Tamambo keeles on viis vokaalfoneemi /i, e, a, u, o/. Pikad vokaalid puuduvad.[2]
Kui rõhutu kõrge vokaal /i, u/ eelneb teisele vokaalile, muutub see vastavalt poolvokaaliks /j, w/. Mõned keelekasutajad asendavad sellises kontekstis labiaal-velaarse poolvokaali /o/-ga.[1]
Diftongipaarid tekivad sageli /ei, oi, ai, ou, au/ paarist olenemata sellest, kummale vokaalile on asetatud rõhk. Mõned hoolsad kõnelejad hääldavad igat vokaali eraldi. Kõik vokaalid on foneemiliselt oraalsed. Vokaalid, mis eelnevad nasaalile, väljenduvad foneetiliselt väheses nasalisatsioonis, alates umbes poole vokaali pealt. Vokaalid, mis järgnevad nasaalile, väljenduvad tugevas nasalisatsioonis jõulise nasaalse õhuvooluna segmendi toimumisel. Mõningate kõnelejate puhul on täheldatud, et kui rõhk langeb kõrgetele vokaalidele /i, u/ enne nasaali, on tulemuseks tsentraliseeritud allofoonid /ɪ,ʊ/.[1]
Keeleselja tõusuastme järgi jagunevad vokaalid:
- kõrgeteks /i, u/
- keskkõrgeteks /e, o/
- madalateks /a/.
Keeleasendi ees- ja tagapoolsuse järgi jagunevad vokaalid:
- eesvokaalideks /i, e/
- tagavokaalideks /u, o, a/.
Konsonandid muuda
Tamambo keeles on 16 konsonantfoneemi[1].
Tamambo keele konsonandid hääldusviisi, häälduskoha ja helilisuse järgi
| Bilabiaal | Labialiseeritud bilabiaal | Alveolaar | Post-
alveolaar |
Velaar | |
| Klusiil | ᵐb | ᵐbʷ | t ⁿd | ⁿɟ | k |
| Nasaal | m | mʷ | n | ŋ | |
| Tremulant | r | ||||
| Frikatiiv | β | βʷ | s | x | |
| Lateraalne
poolvokaal |
l |
Lahtri parempoolsed sümbolid on helilised, vasakpoolsed on helitud.
Häälikute moodustuskoha järgi jagunevad tamambo keele konsonandid järgmiselt:
- bilabiaalid ehk huulhäälikud /ᵐb, m, β/
- labialiseeritud bilalabiaalid ehk ümardatud huulhäälikud /ᵐbʷ , mʷ, βʷ/
- alveolaarid ehk somphäälikud /t, ⁿd, n, r, s, l/
- postalveolaar ehk hambasompude tagune häälik /ⁿɟ/
- velaarid ehk pehmesuulaehäälikud /k, ŋ, x/.
Moodustusviisi põhjal eristatakse järgmisi konsonandirühmi:
- klusiilid ehk sulghäälikud /ᵐb, ᵐbʷ, t, ⁿd, ⁿɟ, k/
- nasaalid ehk ninahäälikud /m, mʷ, n, ŋ/
- tremulant ehk värihäälik /r/
- frikatiivid ehk hõõrdhäälikud /β, βʷ, s, x/
- lateraal ehk külghäälik /l/, mis on ühtlasi ka poolvokaal.
Kõik neli helilist klusiili on prenasaliseeritud. Nasaalsus on tugevaim keskkõrges asendis ja kuigi madalas asendis on see nõrgem, on see siiski olemas. Lisaks on Tamambo keeles lateraalne poolvokaal /l/, mida eesti keeles tuntakse lateraalina. Koodakonsonandid on ainult nasaalid ja esinevad sõna lõpus.[1]
Postalveolaarne sulghäälik /ⁿɟ/ hääldub väga sageli afrikaadina /ⁿʧ/ ning vaatamata prenasalisatsioonile on see tihti helitu. Bilabiaalsed klusiilid /ᵐb, ᵐbʷ/ vastanduvad madalas ja keskkõrges asendis. Labialiseeritud frikatiivid /β, βʷ/ on kontrastiivsed sõna alguses ja mõnedes sõnades sõna keskel. Nooremate kõnelejate seas on labialiseeritud bilabiaalne frikatiiv /βʷ/ tajutav nii helilise /v/ kui ka helitu labiodentaalina /f/, kuid enamiku kõnelejate jaoks labiaal-velaarse poolvokaalina /w/.[1]
Velaarsel frikatiivil /x/ on mitmeid allofoone nagu /ɤ/, /h/, /ɦ/ ja /g/. Nasaalid, lateraalne poolvokaal ja alveolaarne frikatiiv allofoone ei moodusta. Labialiseeritud bilabiaalid ei esine enne /u/-d. Frikatiiv esineb ainult enne /o/-d.[1]
Prosoodia muuda
Sõna rõhk langeb eelviimasele silbile, välja arvatud siis, kui viimane silp on kinnine, sel juhul on rõhk viimasel silbil. Foneetiliselt kipuvad rõhulised silbid olema pikemad kui rõhuta, nii silbi algkonsonantide kui ka vokaalide kestus suureneb.[1]
Intonatsioon on selgelt eristatav väitlausetes, käskivas kõneviisis ja küsimustes. Väitlaused lõpevad osalausete jadas tavaliselt põhitooni tõusuga, viimases osalauses toimub aga uus langus. Imperatiivi puhul langeb intonatsioonikontuur järsult, kuid algus on veel kõrgem kui väitlausetel. Küsimuste korral (nii kas-küsimused kui ka informatsiooni otsivad küsimused) tõuseb helikõrgus järsult haripunktini üleeelviimasel silbil, seejärel langeb järsult eelviimasel (tavaliselt rõhuta) silbil.[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Riehl, Anastasia K., and Dorothy Jauncey, 2005. Tamambo. Journal of the International Phonetic Association, 35(2), pp.255-259.
- ↑ Jauncey, Dorothy, 2011. Tamambo, the language of west Malo, Vanuatu. Asia-Pacific Linguistics, School of Culture, History and Language, College of Asia and the Pacific, The Australian National University.