Taastusravi

Taastusravi on aktiivravi liik, mille eesmärk on häirunud funktsioone taastada, säilitada või puudega kohaneda. Taastusravi on iseseisev arstlik eriala alates 1946. aastast ja on esindatud kõikides Euroopa riikides, v.a Taani ja Malta. Ravi osutatakse nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt[1] ja selle eesmärk on töövõime või toimetuleku taastamine.[2] Patsiendi häirunud funktsioone taastatakse nii meditsiinilisest, kehalisest, psüühilisest kui ka sotsiaalsest aspektist. Ravi eesmärgid ja meetodid määratakse vastavalt funktsioonihäirele.[1]

Eestis tehakse vahet mõistetel taastusravi ja rehabilitatsioon. Taastusravi on meditsiiniline tegevus.[1] Rehabilitatsioon on sotsiaalteenus, mis toetab raske tervisekahjustusega isikute igapäevaeluga toimetulekut. Rehabilitatsiooniteenust rahastab Sotsiaalkindlustusamet.[3]

FunktsioonihäiredRedigeeri

Tavalisemad haigusseisundid, mille korral vajatakse taastusravi, on

  • liigutusliku funktsiooni häired (nt kontraktuurid, lihasjõu oluline langus ja kõnnihäire);
  • kehalise võimekuse langus;
  • spastilisus;
  • põie ja soole düsfunktsioon;
  • seksuaalne düsfunktsioon;
  • kognitiivsed häired;
  • meeleolu alanemine;
  • depressioon ja isiksushäired.[1]

Taastusravi etapidRedigeeri

Taastusravi osutatakse statsionaarselt ja ambulatoorselt.[1]

Ambulatoorne ravi tähendab arsti vastuvõttu, mille jaoks patsient pikemalt raviasutusse ei jää. Patsient vaadatakse läbi ja vajadusel tehakse mõni uuring, protseduur või operatsioon. Patsienti nõustatakse ja vajaduse korral määratakse talle ka edasine ravi.

Statsionaarset arstiabi osutatakse haiglas ja patsient peab seal pikemalt viibima või ööbima.[4] Statsionaarset taastusravi vajatakse üldiselt pärast rasket haigust, operatsiooni või traumat kuid teatud juhtudel ka pärast kroonilisi haigusseisundeid ja nende ägenemist.[5]

Taastusravi jaguneb järgmisteks etappideks:

  • Varajane taastusravi toimub akuutravi osakonnas, on põhihaiguse ravi kõrval lisaravi ja suunatud eelkõige tüsistuste ennetamisele;
  • Intensiivne taastusravi toimub enamasti taastusravi osakonnas, on ägeda haiguse või trauma tagajärjel tekkinud kahe või enama kehalise ja/või kognitiivse funktsiooni häirega patsientidele tehtav taastusravi. Tegevust iseloomustab varajane sekkumine valdavalt esimesel 6 kuul pärast haigestumist või traumat ning see on kompleksne tegevus, kus pakutakse multidistsiplinaarset ravi minimaalselt 3 tundi päevas vähemalt 6 päeval nädalas. Intensiivsele ravitegevusele ei suunata haiget, kelle üldseisund pole stabiilne (nt teadvushäired, psühhoos, ebastabiilne hemodünaamika jne);
  • Funktsioone toetavat taastusravi tehakse kroonilise või süveneva funktsioonihäire korral piisava sagedusega, et säilitada funktsioonijääki ja vältida tüsistuste teket. Ravitegevuse eesmärk on aeglustada funktsioonipuude süvenemist ja hoida elukvaliteeti.
  • Laste arendusravi on taastusravi osa, mida kasutatakse eelkõige varasest kesknärvisüsteemi kahjustusest tingitud haigusseisundite, kuid ka teiste lapseea raskete haigestumiste või traumade ravis. Arendusravi eesmärk on lapse funktsioonide arendamine.[1]

Taastusravi meeskondRedigeeri

Taastusravi meeskonna koosseis sõltub funktsioonihäirete profiilist ning see võib ajas muutuda, olenedes patsiendi vajadustest. Meeskonna moodustavad lisaks taastusarstile veel näiteks füsioterapeut, psühholoog, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja, õendus-hoolduspersonal, logopeed, protesist, dietoloog, eripedagoog jt.[1]

Eesti suuremad taastusravi osutajadRedigeeri

RahastamineRedigeeri

Praegune rahastamine ei kata taastusravi vajadust.[1] 2006. aasta Riigikontrolli andmetel said taastusravi vaid 19% seda vajanud patsientidest.[6] Eesti Haigekassa tasub taastusravi eest, kui see on kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud. Haigekassa tasub ainult haigekassa tervisehoiuteenuste loetelus nimetatud taastusravi teenuste eest. Sanatoorse ravi eest haigekassa ei tasu, kuna sanatooriumitel puudub statsionaarse taastusravi osutamiseks vajalik tegevusluba.[5]

Haigekassa tasub järgmiste ambulatoorsete teenuste eest:

  • füsioteraapia (sh basseinis) – ka grupiteenusena;
  • tegevusteraapia – ka grupiteenusena; massaažiseanss (mõõduka või tugeva halvatusega haigele);
  • raviujumisseanss (liikumishäiretega haigele või liikumispuudega lapsele);
  • mudaraviseanss (reumatoidse polüartriidi, Behterevi haiguse ning väljendunud liigesejäikusega haigele);
  • külmvõimlemiskambri raviseanss ja speleoteraapia (kroonilise bronhiidi või bronhiaalastmaga haigele);
  • isiksuse uuring;
  • kognitiivse funktsiooni uuring;
  • psühhoteraapia seanss;
  • logopeedilised uuringud.

Haigekassa tasub ka statsionaarsete protseduuride ja uuringute eest, sh:

  • alla 8-aastase lapsega haiglas viibimise päevade eest;
  • alla 16-aastase sügava või raskekujulise liikumis- või liitpuudega lapsega haiglas viibimise päevade eest.[5]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Lukmann, Aet, Annelii Nikitina. 2011. Taastusravi — nõudlik arstikunst. Eesti Arst, 90: 7, 306-308
  2. Rokk, Merle. "Kes on taastusarst?". ravida.ee. Tartu. Vaadatud 16.03.2021.
  3. Sotsiaalkindlustusamet. "Sotsiaalne rehabilitatsioon". Eesti.ee. Vaadatud 24.03.2021.
  4. Eesti Haigekassa. "Arstiabi. Eriarst.". eesti.ee, 2019. Vaadatud 16.03.2021.
  5. 5,0 5,1 5,2 Eesti Haigekassa. "Taastusravi". Eesti Haigekassa. Vaadatud 16.03.2021.
  6. Suits, Siiri. 2006. Taastusravi korraldus ja tõhusus. Eesti Arst, 85: 11, 792-795