Tõnu Meijel
Tõnu Meijel (sündinud 31. märtsil 1948 Tallinnas) on eesti ujuja, viievõistleja, ujumistreener, sporditegelane ja -ajakirjanik.
Elulugu
muudaTa lõpetas 1967. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1971. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna.[1]
Meijel hakkas harrastama ujumist 1955. aastal Tartu Spartakis Gennadi Jagomägi õpilasena, jätkas treeninguid Tallinna Kalevi ujumiskoolis Uno Tõnnuse juhendamisel, hiljem treenis Johannes Peetsi suunamisel moodsat viievõistlust. Ta tuli aastatel 1966–1971 17 korda vaba- ja teateujumises, 1975 VTK mitmevõistluses ning 1977 individuaalselt ja meeskondlikult moodsas viievõistluses Eesti meistriks, sai Nõukogude Liidu meistrivõistlustel moodsas viievõistluses ujumises hõbe- ja 1989 veteranide EM-il 50 m vabaujumises pronksmedali. Meijel püstitas ujumises 13 Eesti rekordit (sh 7 teateujumises), kuulus aastatel 1967–1971 ujumises ja 1972–1978 moodsas viievõistluses Eesti koondisse ning 1976 moodsas viievõistluses NL-i koondisse.[2][1]
Meijel oli aastatel 1968–1978 Tallinna Kalevi ujumise ja moodsa viievõistluse treener, 1979–1989 Kalevi vabariiklikus nõukogus ujumise vanemtreener, 1990–1994 Eesti Ujumisliidu peasekretär, 1994–2000 Tallinna Kalevi ujumiskooli treener, 2001–2005 Keila tervisekeskuse ujula juht-spordidirektor 2001. aastast Keila Swimclubi peatreener, 2004–2008 ujumiskoondise peatreener, 2008. aastast Kalevi ujumiskooli treener (7. kutsetase) ja Keila Hariduse SA SK õppealajuhataja, 1996 Atlantas, 2000 Sydneys ja 2008 Pekingis treenerina Eesti olümpiadelegatsiooni liige.[1]
Tema õpilaste hulgas on Indrek Sei, Toni Meijel, Raiko Pachel, Marko Pachel, Jaanus Raag, Martin Viilep, Triin-Karoliina McGonigle, Nino Metsar, Andres Olvik, Kardo Ploompuu, Tarmo Kilk, Nino Metsar, Sven Schneider, Anita Stepanenko, Gerda Pak, Ksenja Babarõkina.[3][4][5][1]
Meijel oli aastatel 1985–1996 ja 2016–2020 Ujumisföderatsiooni ja Ujumisliidu juhatuse liige (treenerite kogu esimees 1985–1990, juhatuse liige 2005. aastast), 1992–1997 Eesti Olümpiakomitee liige, 1996–1999 Spordilehe ja Spordielu tegevjuht, 1999. aastast Eesti Reformierakonna liige, 2014. aastast Harjumaa Spordiliidu juhatuse liige, 1984. aastast päevalehtede kaastööline, olnud Nõmme linnaosakogu ja Eesti Spordiajakirjanike Liidu liige. Ta on tegutsenud Ujumisliidu lektorina (esinenud ka Soomes) ja osalenud ajakirjanikuna Naganos 1998. aasta taliolümpiamängudel.[6][1]
Isiklikud rekordid
muuda- 25-m ujulas 200 m – 2.03,7 (1971)
- 25-m ujulas 400 m – 4.27,1 (1971)
- 50-m ujulas 100 m – 56,6 (1971)
- 50-m ujulas 200 m – 2.05,0 (1970)
Tunnustus
muuda- 1968 NSV Liidu meistersportlane ujumises
- 1970 Eesti parim meesujuja
- 1972 NSV Liidu meistersportlane moodsas viievõistluses
- 1987 Kalevi auliige
- 2022 Tallinna teenetemärk[7]
Teoseid
muuda- Kaia Haljaste, Tõnu Meijel. Treenerite tasemekoolitus. Ujumine, 2008. ISBN 9789985987650
Isiklikku
muudaTema isa oli sporditegelane Rudolf Meijel, ema sporditegelane Tamara Meijel, vend on sporditegelane Rein Meijel, abikaasa spordipedagoog Leili Meijel, poeg ujuja Toni Meijel, tütar ujuja Triin-Karoliina McGonigle.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 13. juulil 2024.
- ↑ "Spordileht 3 aprill 1998 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 13. juulil 2024.
- ↑ "Tõnu Meijel - SmartCoaching Koolitaja". smartcoaching.ee. Vaadatud 13. juulil 2024.
- ↑ ERR (9. november 2013). "Stepanenko dopingu mõjust: ma ei tundnud midagi". ERR. Vaadatud 13. juulil 2024.
- ↑ "Reformierakond - Tõnu Meijel". web.archive.org. 24. märts 2011. Vaadatud 13. juulil 2024.
- ↑ "Nõmme Sõnumid 6 aprill 2018 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 13. juulil 2024.
- ↑ "Tõnu Meijel | Tallinn". www.tallinn.ee. Vaadatud 13. juulil 2024.