Tõe koherentsiteooria
Tõe koherentsiteooria või tõe koherentsusteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') ehk kooskõlateooria kohaselt on tõene väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist.[1]
Koherentsteooria vastandub sellega tõe vastavusteooriale ehk tõe korrespondentsiteooriale.
Koherentsiteooria pooldajad muuda
Koherentsiteooriate pooldajaid jagatakse enamasti kahte rühma. Esimesse kuuluvad ajaloost tuntud ratsionalistlikud ja idealistlikud mõtlejad: Leibniz (1646–1716), Hegel (1770–1831), Francis Herbert Bradley (1846–1824), Harold Henry Joachim (1868–1938), Brand Blanshard (1892–1987). Teise koherentsiteoreetikute rühma kuuluvad nn Viini Ringi loogika positivist Otto Neurath (1882–1945) ning nende filosoofiline hingesugulane Carl G. Hempel (1905–1997), kes paljudes muudes filosoofia küsimustes pidasid eelnimetatute positsioone üksjagu talumatuks.[2]
Kuidas mõista koherentsust muuda
Koherentsust on määratletud erinevalt, aga peamiselt mõistetakse seda loogilise vastuolu puudumisena. Näiteks, uskumus "Martin Heidegger sündis 1889" on kooskõlas uskumusega "Martin Heidegger sündis Euroopas", ent ei ole kooskõlas uskumusega "Martin Heidegger sündis 1789", sest üks ja seesama isik ei saa kahel eri ajal sündida. Koherentsiteoreetikute jagunemine kaheks (ratsionalistlik-idealistlikuks ja positivistlikuks) kajastab erinevusi teooria pooldamise motiivides. Esimene rühm pooldas koherentsiteooriat eelkõige metafüüsilistel põhjustel. Nad lähtusid veendumusest, et ei saa rääkida eraldiseisvalt uskumustest ja objektidest. Maailm ongi ainult uskumuste süsteem ja tõde on selle sama süsteemisisene nähtus. Episteemilise lähtekoha esindajad võtavad küll omaks realistliku metafüüsika (maailma eksisteerib sõltumatult meie uskumustest), ent kuna nad suhtuvad skeptiliselt võimalusse kiigata uskumuste taha (et takseerida nende vastavust nn "objektiivseile faktidele"), on tulemuseks jällegi seisukoht, et tõde on uskumuste siseasi.[2]
Vastuväited muuda
Tüüpiline etteheide koherentsiteooriale puudutab "uskumuste süsteemi". Kui tõde seisneb lause koherentsuses uskumuste süsteemiga, siis kelle uskumuste süsteemiga (või mis uskumuste süsteemiga) peab see kooskõlas olema. Teisal on avaldatud isegi kahtlust, et koherentsiteoreetik ei suuda tegelikult tõde väärusest eristada. Kahest uskumusest, "Piiskop Stubbs poodi mõrvari poolt" ja "Piiskop Stubbs suri oma voodis", on viimane tõene ning esimene kindlalt väär.[2] Kõige tuntuma tõe koherentsiteooria kriitiku Bertrand Russelli järgi ei saa nii mõelda keegi, kes pooldab seda teooriat, sest ka väärale uskumusele võib leida mõne uskumuste hulga, millega see koherentne on.[3]
Koherentsiteooria kaitsjad saavad end kaitsta väitega, et jutt ei käi mitte suvalisest uskumuskogumist, vaid ikka sellisest, mida tegelikult on keegi omaks võtnud.[2]
Viited muuda
- ↑ http://filosoofia.indrekmeos.xyz/tode.html Indrek Meos 29.11.2017
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Marek Volt Tartu Ülikool, Sissejuhatus filosoofiasse 2017
- ↑ https://en.wikipedia.org/wiki/Coherence_theory_of_truth Coherence theory of truth
Kirjandus muuda
- Kirkham, Richard L. (1992), Theories of Truth, MIT Press, Cambridge, MA.
- Runes, Dagobert D. (ed., 1962), Dictionary of Philosophy, Littlefield, Adams, and Company, Totowa, NJ.