Svabhava
|
See artikkel räägib budistlikust-hinduistlikust mõistest; kvantfüüsika termini kohta vaata artiklit Omaolek (füüsika) |
Svabhava ehk omaolek (sanskriti keeles svabhāva; paali keeles sabhāva; tiibeti keeles rang bzhin; hiina keeles ⾃性 zixing; jaapani keeles jishō) on hinduismis ja budismis asjale või nähtusele ehk dharmale seesmiselt omane ja põhiline omadus ehk tunnus (sanskriti keeles lakṣaṇa, svalakṣaṇa), näiteks kõvadus maa puhul või kuumus tule puhul.[1]
Hinduismis esineb svabhāva mõiste sagedamini advaita-vedaanta tekstides, nii näiteks Avadhūta Gītā järgi brahman ongi svabhāva; samuti višnuismis.
Mahajaanas, eriti madhjamaka õpetustes rõhutatakse kõigi seadmuste tühjust, igasuguse omaoleku puudumist, suhtelisust ja sõltuvuslikkust. Mahajaana traditsioonides võib svabhāva viidata ka budaloomusele[2].
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Ida mõtteloo leksikon: omaolek
- ↑ Ruegg, D. Seyfort (1976). 'The Meanings of the Term "Gotra" and the Textual History of the "Ratnagotravibhāga"'. Bulletin of the School of Oriental and African Studies, University of London, Vol. 39, No. 2 (1976), pp. 341–363