Suusaorienteerumine

Suusaorienteerumine on orienteerumise taliala, kus võistleja peab suuskadel liikudes läbima maastikul tähistatud kontrollpunktid, kasutades abivahenditena kaarti ja kompassi.[1]

Suusaorienteeruja rinnale kinnitatud kaardiplanšetiga

Suusaorienteerumine on üks neljast Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni poolt tunnustatud orienteerumisalast. Suusaorienteerumine on kombinatsioon orienteerumisest ja murdmaasuusatamisest. Edu saavutamiseks sellel spordialal on vajalikud nii head orienteerumistehnilised oskused (sealhulgas kiirel liikumisel kaardilugemisoskus, teevalikuoskus), hea füüsiline vastupidavus kui ka hea suusavalitsemistehnika, sest võistlused toimuvad valdavalt liigendatud reljeefiga maastikel.[2]

Võistlusalad muuda

Suusaorienteerumises on võistlusi korraldatud kahel võistlusalal:

Suundsuusatamine sarnaneb orienteerumisjooksu võistlusaladega – tegemist on suundorienteerumisega, kontrollpunktid on kantud võistluskaardile, võistleja peab läbima kontrollpunktid etteantud järjekorras ja võidab see, kes läbib raja kõige kiiremini.

Märkesuusatamises, nii nagu seda harrastati 1960–1980. aastatel, oli võistluskaardile märgitud üksnes stardi ja finiši asukoht. Võistleja sai stardis kaardi, sõitis mööda maastikul tähistatud suusarada ja pidi märkima nõelatorkega kaardile kõigi raja äärde paigutatud kontrollpunktide asukohad. Kontrollpunktide ebatäpse märkimise eest arvestati trahviminuteid nii, et iga millimeetri vea kohta üks trahviminut. Tulemuste arvestamisel liideti sellised trahviminutid raja läbimise ajale. 1982. aastal jõustunud võistlusreeglite muudatuste järgi kuni 2 millimeetri suurust märkeviga ei trahvitud.

Peale elektroonilise märkesüsteemi kasutuselevõttu on märkesuusatamise võistlusreegleid muudetud. Uute reeglite kohaselt on märkesuusatamises maastikule märgitud tähistatud raja ääres ilma tunnusnumbriteta kontrollpunktid. Võistleja kaardile on kantud „õiged“ kontrollpunktid, kuid lisaks on nii maastikul kui võistleja kaardil veel ka „valed“ kontrollpunktid. „Õiged“ on sellised kontrollpunktid, mille asukoht kaardil ja maastikul langeb kokku. „Valed“ on kontrollpunktid, mis on küll maastikul, kuid mida ei ole näidatud võistleja kaardil, samuti sellised kontrollpunktid, mis on näidatud võistleja kaardil, kuid maastikul vastavas kohas kontrollpunkt puudub. Võistleja peab läbima tähistatud raja ja tegema märke „õigetes“ kontrollpunktides, see tähendab sellistes, mille asukoht maastikul langeb kokku näidatud asukohaga võistleja kaardil. Kui võistleja ekslikult märgib mõnes „vales“ kontrollpunktis, arvestatakse talle iga vale märke eest ajatrahv või tuleb läbida karistusring.[3]

 
Orienteerumistähis suusaorienteerumise rajal

Taristu ja vahendid muuda

Suusaorienteerumise võistlustel kasutatakse olemasolevaid murdmaasuusaradu suusakeskuste juures, kuid enamasti seda täiendatakse uute suusaradadega või rajatakse võistlusteks mootorsaanidega spetsiaalne uus suusaradade võrk.

Kuivõrd suusatamisel hoiab võistleja käes suusakeppe, siis orienteerumiskaardi hoidmiseks kasutatakse enamasti keha külge kinnitatavat läbipaistvat kaardiplanšetti ja kompass kinnitatakse kas randmele või kaardiplanšeti külge.

Suusaorienteerumise reeglite järgi peab võistlejal raja läbimisel igal hetkel kaasas olema vähemalt üks suusk ja finišikoridor tuleb läbida vähemalt ühel suusal.[4] See tähendab, et vajadusel (näiteks järsust mäenõlvast üles ronides) võib võistleja suusad alt võtta, kuid ei tohi mõlemat suuska maha jätta ning ka ühe suusa purunemisel peab võistlejal finišikoridori läbimisel vähemalt üks suusk all olema.

Suusaorienteerumise kaardid sarnanevad orienteerumisjooksu kaartidega, kuid peamiseks erinevuseks on radade kujutamine. Suusaorienteerumise kaardil näidatakse rohelise värviga (PMS 354) kõik suusarajad, mis raja laiuse ja eeldatava sõidukiiruse järgi jagatakse nelja klassi.

Ajalugu muuda

Esimene suusaorienteerumise MM toimus Soomes Hyvinkääl 1975. aastal.[5] Esimesed Eesti meistrivõistlused suusaorienteerumises toimusid 14. veebruaril 1960 Elvas. [6] Võisteldi märkesuusatamises ehk tolleaegse nimetusega „orienteerumissuusatamine tähistatud rajal“.[7] Esimesteks Eesti meistriteks tulid meestest Madis Aruja ja naistest Leili Ruto.

Märkesuusatamise individuaaldistantsil korraldati Eesti meistrivõistlusi aastatel 1960–1989. Märketeate Eesti meistrivõistlusi peeti aastatel 1968–1985 ja 2009–2012.

1973. aastast selgitatakse Eesti meistreid suundsuusatamises, esialgu üksnes tavarajal, 1986–2001 ka teatesõidus, 1988. aastal lisandus lühirada, 2002. aastal sprint ja 2013. aastast sprinditeade.[8]

Eesti edukamad suusaorienteerujad muuda

Eesti läbi aegade edukaimateks suusaorienteerujateks on meestest Raul Kudre, kes aastatel 1990–2011 on tulnud 23 korda Eesti meistriks, ja naistest tema tütar Daisy Kudre-Schnyder, kes on suusaorienteerumises neljakordne maailmameister ja kolmekordne Euroopa meister. Eesti meistrivõistlustel suusaorienteerumises on enim medaleid võitnud Maret Vaher, kes aastatel 1986–2012 on tulnud 42 korda Eesti meistriks ning 1994. aastal võitis pronksi suusaorienteerumise MMil.

Suusaorienteerumise rahvusvaheliste tiitlivõistluste medalivõitjad muuda

  • 1994 Maret Vaher – pronks suusaorienteerumise MMi tavarajal, Val di Non, Itaalia
  • 1998 Margus Hallik, Taavi Nurm, Canter Värton – pronks suusaorienteerumise juunioride MMi teatesõidus, Tuula, Venemaa
  • 2013 Daisy Kudre – hõbe suusaorienteerumise juunioride MMi lühirajal, Madona, Läti
  • 2017 Epp Paalberg, Doris Kudre, Daisy Kudre – pronks suusaorienteerumise MMi naiste teatesõidus, Krasnojarsk, Venemaa
  • 2021 Daisy Kudre – kuld suusaorienteerumise MMi sprindis, Kääriku, Eesti
  • 2021 Daisy Kudre – kuld suusaorienteerumise MMi lühirajal, Kääriku, Eesti
  • 2021 Daisy Kudre – hõbe suusaorienteerumise MMi jälitussõidus, Kääriku, Eesti
  • 2021 Daisy Kudre, Mattis Jaama – pronks suusaorienteerumise MMi sprinditeates, Kääriku, Eesti
  • 2022 Daisy Kudre-Schnyder – kuld suusaorienteerumise MMi sprindis, Kemi, Soome
  • 2022 Daisy Kudre-Schnyder – kuld suusaorienteerumise MMi lühirajal, Kemi, Soome
  • 2022 Daisy Kudre-Schnyder, Mattis Jaama – pronks suusaorienteerumise MMi sprinditeates, Kemi, Soome

Viited muuda

  1. "Competition rules for IOF foot orienteering events" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2015. Vaadatud 25. veebruaril 2015.
  2. International Orienteering Federation. Ski Orienteering
  3. "EOL võistlusreeglid". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2015. Vaadatud 25. veebruaril 2015.
  4. "EOL võistlusreeglid". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2015. Vaadatud 25. veebruaril 2015.
  5. "IOF Calendar and Results". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. veebruar 2015. Vaadatud 25. veebruaril 2015.
  6. "Eesti Orienteerumisliit. Eesti orienteerumisspordi lühiajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2015. Vaadatud 25. veebruaril 2015.
  7. Vello Viirsalu. Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959–1970. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006
  8. "Eesti Orienteerumisliit. Eesti meistrivõistluste medalivõitjad suusaorienteerumises". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2015. Vaadatud 25. veebruaril 2015.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda