Vikipeedia

Subsumeerimine

Subsumeerimine ehk subsumptsioon (ladina keeles subsumptio) on eluliste asjaolude võrdlemine õigusnormi abstraktse koosseisuga[1]. Kui elulised asjaolud ja õigusnormis esitatud abstraktne faktiline koosseis on omavahel seotud, on võimalik teha ka lõplik järeldus selles õigusnormis määratud õigusliku tagajärje suhtes. Seega on subsumeerimine kui tegevus ehk protsess üks õiguse realiseerimise viise.[2]

Subsumeerimise olemus muuda

Subsumeerimise korral on tegemist justkui allapaigutamise ehk allutamisega: faktilised asjaolud allutatakse õigusnormi faktilisele koosseisule[3][4]. See tähendab, et faktilised asjaolud allutatakse õigusnormi faktilisele koosseisule ehk elulistele asjaoludele, mille tõttu on midagi lubatud, keelatud või kästud[5][6]. Seega, asjaolude allutamisega õigusnormile võrdleb õiguse rakendaja (riigiametnik või eraisik) omavahel õigusnormi eeldusi ja tõendatud faktilisi asjaolusid. Kui need faktilised asjaolud langevad kokku õigusnormi eeldustega ehk esineb nn juriidiline fakt, siis saab normi kohaldada ka konkreetse juhtumi suhtes.[7]

Näiteks võib välja tuua olukorra, kus isik soovib siseneda Eesti Vabariiki, aga tal puuduvad selleks vajalikud dokumendid. Kõigepealt tuleb tuvastada faktilised asjaolud. Seejärel tuleb pöörata tähelepanu isikut tõendavate dokumentide seaduses ja riigipiiri seaduses sätestatule, mille abil selgub, et isikul peab olema riigipiiri ületamiseks kaasas reisidokument (nt pass või ID-kaart). Kui Eesti kodanik peaks saabuma Eestisse ilma isikut tõendava dokumendita, siis lubatakse tal ületada riigipiir ainult sellisel juhul, kui tema isikut on võimalik tuvastada teisiti. Seega on oluline eelkõige see, kas tegemist on Eesti kodanikuga. Oletame, et praeguses olukorras on tegemist Eesti kodanikuga, mis sai tuvastatud juhiloa abil, siis saab väita, et faktiline koosseis tõepoolest langeb kokku eluliste asjaoludega ning seaduses toodud õiguslik tagajärge ehk luba piiri ületada saab kohaldada.[8]

Subsumeerimisel võib esineda kaks probleemi. Esiteks, ka suure tahte korral ei pruugita teada saada küllaldaselt vajalikku teavet, mille pinnalt tegelik lahendus leida. Teisalt on keeruline otsustada, kuidas tõlgendada normi, mille alla hakatakse fakte paigutama.[9]

Subsumeerimine karistusõiguses muuda

Karistusõiguses ei viidata üldjuhul süüteo subsumeerimisel üldosa paragrahvidele, vaid vaatluse all on valdavalt eriosa. Üldosa normile võidakse viidata näiteks siis, kui mõne muu sätte süüteokoosseisust ei tulene täielikku vastutuse alust või teo ebaõigussisu.[10] Teo ebaõigussisuks nimetatakse nähtust, kus süüteo ohtlikkus või kahjulikkus ei ole kuhugi kadunud ning igas karistatavas teos on see olemas nii sisult kui ka vormilt erineval kujul ja raskusastmega[11].

Karistusseadustiku jõustumisel võeti vastu otsus anda ka normatiivne ehk kindlaid norme ja juhiseid määrav lahendus. See lahendus puudutab tegevusetust, osavõttu, kuriteole kihutamise ehk õhutamise katset, aga ka seda, kui tegemist on kihutamise katse, kuriteo ettepanekuga nõustumise ja kuriteo kaastäideviimise kokkuleppega ning süüteokatsega.[12][13]

Subsumeerimise juures on väga oluline tõlgendamine. Esmalt on vaja tõlgendamise teel teha selgeks üldise teokirjelduse sisu ning mõte.[14] Teokirjelduse all peetakse silmas neid faktilisi asjaolusid, mis kirjeldavad tegelikkuses aset leidnud sündmust[15]. Teokirjelduse sisu ja mõtte selgestegemiseks tuleb teokirjeldust kitsendada või teatud osas isegi mõtteliselt eraldada, et asjaolusid oleks parem lähendada seaduses sätestatud süüteokoosseisule. Selle tulemusena saadakse eelotsustus, mille paikapidavust kontrollitakse teise etapina teatavate üldistuste kaudu. Eesmärk on saada vastus küsimusele, kas üksikväiteid saab kohaldada juba uutele faktilistele asjaoludele või mitte.[16]

Seega põhineb subsumeerimine pideval kahesuunalisel mõttekäigul, mille puhul peab tõlgendaja kogu aeg jälgima nii seadusi kui ka varasemate otsuste faktilisi tagajärgi. Sellist jälgimist ehk mõttelist pendeldamist nimetatakse ka hermeneutiliseks ringiks.[17]

Näiteks võib tuua olukorra, kus A on jätnud oma adra põllu peale. Autoga mööda sõitev isik B võtab adra endale. Selleks, et otsustada, kas B on adra varastanud karistusseadustiku mõistes, tuleb esmalt vaadelda, mida tähendab äravõtmine karistusõiguses. Äravõtmine tähendab iseenesest senise valduse lõpetamist ning vastavalt sellele ka uue valduse kehtestamist. Valdus aga näitab seda, kelle käes on võim seda asja omada. Seejärel tuleb faktiliste asjaolude põhjal otsustada, kas A jätkas adra valitsemist ka peale seda, kui B oli adra endaga kaasa viinud.[18]

Otsuse tegemisse võib kaasata ka varasemad kohtuotsused. Näiteks kui varem on leitud, et hulkuv kariloom on omaniku poolt tegelikult valitsetav ehk tema võimu all ning teise isiku poolt looma endale lauta viimine on senise valduse lõpetamine ja uue kehtestamine, siis tekib küsimus, kas seda saab kohaldada ka adra suhtes. Siinkohal tulebki kohtunikul teha otsus. Kui vastus on jaatav, siis on otsustatud paigutada konkreetsed faktilised asjaolud seaduses vastavate tunnuste alla, mille tulemusena on kohtunik otsustanud subsumeerida tegu vargusena.[19]

Subsumeerimine haldusõiguses muuda

Nagu ka karistusõiguses kasutatakse ka haldusõiguses subsumeerimist siis, kui on vaja faktilised asjaolud paigutada õigusliku aluse koosseisutunnuste ehk n-ö eelduste alla. Näiteks võib tuua olukorra, kus kõrtsi omanik laseb oma kõrtsis tegeleda kriminaalse tegevusega (eluline asjaolu), mille tulemusena kaotab asjakohase seaduse mõistes (faktiline koosseis) vajaliku usalduse, et tegeleda majandustegevusega. Seetõttu tuleb kõrtsi pidamiseks väljastatud tegevusluba tunnistada kehtetuks (õiguslik tagajärg).[20]

Viited muuda

  1. ↑ Sootak, J. Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga – Õiguskeel 2/2016, lk 5. https://web.archive.org/web/20211106223709/https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/jaan_sootak._karistusoiguse_uldosa_terminitest_ehk_elu_seaduse_fassaadi_taga.pdf
  2. ↑ Raul Narits (2004). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 140.
  3. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 99.
  4. ↑ Mikiver, M., Põllumäe, S. Sissejuhatus õigusesse. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2003. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/16845/9985670744.pdf
  5. ↑ Mikiver, M., Põllumäe, S. Sissejuhatus õigusesse. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2003. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/16845/9985670744.pdf
  6. ↑ Raul Narits (2004). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 98.
  7. ↑ Põllumäe, S. Sissejuhatus õigusesse. Konspekt. Tallinn, 2009. https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/297/konspekt_Sissejuhatus%20%C3%B5igusesse(2010-11-26).pdf?sequence=1
  8. ↑ http://stud.sisekaitse.ee/Mill/2sjokaasust100907/subsumeerimine_tlgendamine2.html
  9. ↑ Aulis Aarnio (1996). Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn: Juura. Lk 138–139.
  10. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  11. ↑ Sootak, J. Õiguskeel 2/ 2016: Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga, lk 4. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/jaan_sootak._karistusoiguse_uldosa_terminitest_ehk_elu_seaduse_fassaadi_taga.pdf
  12. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  13. ↑ Karistusseadustik. – RT, Riigi Teataja, I, 06.08.2022, 26.
  14. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  15. ↑ Riigi Teataja– RKKKo 3-1-1-20-15.
  16. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  17. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  18. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  19. ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100–102.
  20. ↑ Hartmut Maurer (2004). Haldusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 83.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Subsumeerimine&oldid=6576125"