Stellaraator
Stellaraator on seade, mida kasutatakse kuuma plasma hoidmisel magnetväljas selleks, et säilitada kontrollitud tuumaühinemisreaktsiooni. Seda nimetatakse plasma sulustamiseks.
Stellaraator on üks maailma vanimaid tuumareaktsioonide kontrollimise seadmeid. Esimese stellaraatori projekteeris Lyman Spitzer 1950 ja see valmis järgmisel aastal USA-s Princetoni Ülikooli plasmafüüsika laboratooriumis. Stellaraator sai nime selle järgi, et ta kasutab energia saamiseks sama jõuallikat mis tähedki (stella tähendab ladina keeles 'täht').
Stellaraatorid olid levinud senikaua, kuni 1970. aastatel töötati välja tokamak-meetod, millega saavutati palju paremaid tulemusi. Kuid 1990. aastatel hakati stellaraatoreid uuesti ehitama, sest nende konstruktsiooni õnnestus märgatavalt parandada, samas kui tokamak-meetodi puudusi ei läinud korda kõrvaldada. Uued stellaraatorid ehitati Saksamaale ja Jaapanisse. Ka Princetoni Ülikooli hakati ehitama uut stellaraatorit, aga see projekt katkestati 2008 suure maksumuse ja projekti ülekulu tõttu.
Sulustamiseks vajaliku magnetvälja nii toroidne kui poloidne komponent tekitatakse vaakumkambrit ümbritsevate elektromagnetitega. Võrreldes tokamakiga kaob nii ära suur kuluartikkel elektrivoolu tekitamiseks ja hoidmiseks plasmas, samuti risk, et vool võiks katkeda ja seadmele suuri kahjustusi põhjustada. Samas on keerulisema topoloogiaga magnetvälja nii teoreetiline kui eksperimentaalne käsitlemine oluliselt tülikam, samuti komplitseerub magnetite ja energeetiliste sõlmede disain.