Spetsiaalsete Operatsioonide Grupp
|
See artikkel räägib Eesti Kaitseväe endisest eriüksusest; teiste SOG-iks nimetavate üksuste kohta vaata artiklit Erioperatsioonide grupp (täpsustus) |
Spetsiaalsete Operatsioonide Grupp (SOG) oli algselt Kaitseliidu peastaabi luureosakonnas[1], hiljem Kaitseväe Vahipataljoni koosseisus ja kaitseväe juhataja Johannes Kerdi otsealluvuses[2] tegutsenud Eesti kaitsejõudude eriüksus aastatel 1994–1999.
Ajalugu muuda
Formeerimine muuda
1993. aastal liitus Kaitseliiduga Andrei Ambros. SOG-i ideega tuli ta Kaitseliitu ja 1994. aastal hakkas ta juba endale liikmeid valima. Tuumiku moodustasid Kaitseliidu Harju maleva neli liiget, kes olid juba paar aastat tegelenud maleva luurerühma väljaõppega. Ambros tõi ka Eestisse kaasaegse Hokutoryu ju-jutsu. Ta oli tutvunud Soomes selle looja Auvo Niiniketoga ja käis tema juures Soomes seda õppimas. Edasi õpetas Eestis, kinnitamata andmetel ka SOG-i liikmetele. SOG-i värbas ta alguses liikmeid Kaitseliidust ja hiljem otsis neid ise turvameeste hulgast.
Esimesena hakkas Eesti kaitseväelt palka saama Ambros, hiljem Ragnar Reitsakas ja teisedki. Liikmed olid erinevate väeosade nimekirjas ja said sealt palka, kuid käskkirjaga olid suunatud tööle Kaitseliidu peastaapi.
Likvideerimine muuda
SOG likvideeriti pärast seda, kui üks üksuse liikmetest, seersant Indrek Holm, osales 1999. aastal Jõelähtme vallas relvastatud röövi katses, kasutades SOG-ile kuuluvat teenistusrelva.[2] Juhtumi tõttu esitas toonane kaitseväe juhataja kindral Johannes Kert president Lennart Merile tagasiastumispalve, kuid Meri seda ei rahuldanud.[3]. Hilisema Erioperatsioonide väejuhatuse ülema Riho Ühtegi arvates peatati selle juhtumi tõttu mitmeks aastaks kaitsväe erioperatsioonide võimekuse arendamine.[2]
Endiste liikmete arvates oli allakäigu üheks põhjuseks range kontrolli puudumine eriüksuse liikmete üle. Lisaks süüdistasid nad üksuse allakäigus kaitsejõudude peastaapi, sest väidetavalt ei võtnud peastaap SOG-i piisavalt tõsiselt.[4]
Isikkoosseis muuda
SOG-i kuulus kuni 10 liiget, lisaks ka reserv.
Eriüksusse kuulusid selle juht nooremleitnant Andres Ambros, Ragnar Reitsakas, Indrek Holm ja teised. Ainsana üksuse liikmetest näitas end avalikkusele Andres Ambros. Üksusse värvati algul liikmeid Kaitseliidust, kuid kuna seal ei olnud piisavalt valikut, hakkas Ambros ise väljastpoolt Kaitseliitu mehi otsima. Osa tuli tema treeningurühmast Mustamäelt, kellest osa olid turvamehed.
SOG-iga olid seotud ka Johannes Kert ja Sergei Bõstrov.
Tegevus muuda
SOG-i endiste liikmete sõnul polnud eriüksuses sõjaväelaslikult karmi distsipliini, vaid pigem sõbralik suhtumine. Kui Ambros ütles midagi, siis omavahel arutati asi läbi ja teati, et lõpuks on asi tehtud. Ambrost oli treeninud kuulus en:Jim Short. Lisaks kaitseväest saadud rahale saadi lisaraha turvamisteenuse pakkumisega. Ambros sai tööd IBA kaudu ning turvas tuntud isikuid, näiteks Michael Jacksoni ja Alla Pugatšovat nende kontsertidel, kust saadi korralik teenistus.
1995. aastal osaleti Saksamaal rahvusvahelisel ihukaitsjate võistlusel, mis võideti.
Eriüksuse enamiku liikmete nimed ja vanused olid salastatud ning loomulikult oli ka eriüksuse tegevus salastatud. Tolleaegne president Lennart Meri ütles, et isegi tema ei olnud teadlik sellise eriüksuse olemasolust. Üksuse liikmete perekonnad ei teadnud ka täpselt, millega mehed tegelevad.
Varustus muuda
SOG-i relvastus ja varustus oli võrreldes tolleaegse Eesti kaitseväe tavaüksustega esmaklassiline. Lisaks Nõukogude Liidu ja Venemaa päritolu relvadele sisaldas SOG-i relvaarsenal näiteks automaate Galil, pumppüsse, püstolkuulipildujaid Mini-Uzi ja MP5. Snaiprirelvadest olid kasutusel Sig Saueri snaipripüssid. Üksuse kasutuses oli samuti üks soomustransportöör BTR-70.[5]
Viited muuda
- ↑ Kalev Konso. "Märgid barettidel kõnelevad tegevväelaste kuuluvusest". Sõdur nr 3, 2013, lk 60.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Riho Ühtegi. "Inglid või kangelased? Erioperatsioondie väejuhatuse lugu". Kaitse Kodu! nr 4, 2017, lk 24.
- ↑ "Hüvasti, Johannes Kert!". Eesti Päevaleht. 1. juuli 2000. Vaadatud 16. augustil 2017.
- ↑ Antti Oolo (19. mai 1999). "Eriüksusel lasti tegutseda omapäi". Eesti Päevaleht. Vaadatud 16. augustil 2017.
- ↑ Riho Ühtegi. "Inglid või kangelased? Erioperatsioonide väejuhatuse lugu". Kaitse Kodu!. nr 4, 2017. lk 23.