Eesti kaitsejõud

Eesti kaitsejõud on Eesti riigikaitset teostavate organisatsioonide kogum.

Kaitsejõud koosnevad järgmistest asutustest-organisatsioonidest:[1]

Kaitsejõude juhib kaitseväe juhataja. Kaitsejõudude tööd planeerib kaitseväe peastaap (KVPS).

AjaluguRedigeeri

Varem kuulusid kaitsejõudude koosseisu siseministeeriumi sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonid:

  • Piirivalve (pärast politseiga liitmist: Politsei- ja Piirivalveamet);
  • Päästekompaniid (likvideeriti).

Kaitsejõude juhtis kaitsejõudude peastaap, mis hiljem reorganiseeriti kaitseväe peastaabiks.

Eesti sõjavägi oli Eesti regulaararmee ajavahemikus 1918–1929 ja 1937–1940.

 
Eesti kuus TKS tanketti

Aastail 1929–1937 nimetati Eesti sõjaväge ka kaitseväeks. Eesti Vabariigi loomisel 1918. aastal ja Vabadussõja alguses nimetati sõjaväge ka rahvaväeks.

Eesti sõjaväe koosseisRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939)
Diviisid, Merejõud ja Õhukaitse koosnesid järgmistest väeosadest:
  • Lennuväes:
    • kolm lennuväedivisjoni,
    • Lennubaas
    • Lennukool.
 
Miiniristleja Vambola.

Ajateenistus Eesti sõjaväesRedigeeri

1. oktoobrist 1928 kehtestati Kaitseväeteenistuse seadusega sundusliku tegevteenistuse kestuseks 12 kuud jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 18 kuud kõigis teistes väeliikides (1920. aastate algul oli teenistusaeg 18–24 kuud)[3]. Armee isikkoosseisu vähendati 18 171 mehelt 15 593 mehele.

Ohvitseride teenistust reguleerisid 1922, 192 ja 1938. aastal vastu võetud "Ohvitseride Teenistussedadus"[4].

  Pikemalt artiklis Eesti ohvitseride ülendamised

Eesti sõjaväe likvideerimine 1940Redigeeri

Seoses nõukogude okupatsiooniga 1940 aastal Eesti sõjavägi likvideeriti ja enamuse selle üksuste baasil formeeriti Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus. Osa varadest anti üle Eesti sõjamuuseumile. Paljud ohvitserid represseeriti.

Vastavalt Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusele 29. augustist 1940. aastast:

  1. Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa eri-sõjaväeringkonna vägede koosseisu.
  2. Anda üle Eesti mere-sõjajõud, seehulgas ka rannakahurväe, Töölis-Talupoegade Mere Sõjalaevastiku koosseisu.
  3. Ümber organiseerida olemasolevad Eesti Rahvaväe sõjalised õppeasutused Punaväe jalgväe normaal kooliks.
  4. Väeteenistuskohustuslikkude Eesti NSV kodanikkude arvele võtmise ja sundteenistuse sooritamise küsimuste lahendamiseks ümber kujundada kohalikud sõjaväeteenistusasutused Sõjakomissariaatideks, alluvusega Balti erilisele sõjaväeringkonnale.
  5. Säilitada laskurkorpuses senine Eesti Rahvaväe vorm, kõrvaldades pagunid ning viies sisse Punaarmee komandeeriva koosseisu eraldusmärgid.
  6. Võtta korpuse, sõjakooli ja merejõudude isiklikult koosseisult Sõjaväeline vanne kahe kuu jooksul vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 3.jaanuari 1939.a. seadluse kohaselt.
  7. Kõik relvastus, varandus, hooned, ehitised jne., samuti endise ENSV Sõjaministeeriumi ja Eesti Rahvaväe toimikud ja arhiivid, ühes neid teenivate asutistega, anda üle Balti eri-sõjaväeringkonnale.

Kõik mere-sõjajõudude rannakaitse relvastus, varandus, hooned ja ehitused anda üle Punalipu Baltimere laevastikule.

22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse koosseisus moodustati kaks territoriaaldiviisi 180. ja 182. Eesti Laskurdiviis.

180. Eesti Laskurdiviisi väeosad asusid Põhja-Eestis ja nimetati hiljem „Põhja diviisiks”, diviisi staabi asukoht Tallinn.

182. Eesti Laskurdiviisi väeosad paiknesid Lõuna-Eestis, diviisi staabi asukoht Tartu.

Diviiside moodustamisel saadeti peamiselt 180. diviisi - Eesti 1. ja 3.diviisi ja 182. diviisi - Eesti 2.ja 4.diviisi isikkoosseis.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Kaitseväe asemele sõjavägi. Uus Eesti, 12. veebruar 1937, nr 43, lk 4

VälislingidRedigeeri