Sotsiaalteadused
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Sotsiaalteadused ehk ühiskonnateadused on kogum akadeemilisi distsipliine, mis uurivad inimkäitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Nad erinevad humanitaarteadustest rangemate tõendamisstandardite ja teadusliku meetodi rõhutamise poolest. Sotsiaalteadustes kasutatakse nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid.
Sotsiaalteaduste hulka arvatakse näiteks
- sotsioloogia
- majandusteadus
- politoloogia
- demograafia
- õigusteadus
- pedagoogika
- kulturoloogia
- kultuuriantropoloogia
- inimgeograafia
- semiootika
- infoteadus
Õigusteadus, kultuuriantropoloogia ja semiootika võidakse arvata ka humanitaarteaduste hulka.
Mõnikord eristatakse sotsiaalteadustest käitumisteadusi, mille alla kuuluvad põhiliselt psühholoogia ja pedagoogika (kasvatusteadused).
Põhilised suunad
muudaTeadmiste hankimise osas on sotsiaalteadustes kolm põhilist paradigmat:
Positivism ja sotsiaalteaduse mõiste kui selline tuli päevakorda Auguste Comte'i teosega "A general view of positivism" (1856, prantsuskeelne väljaanne 1844). Kaasaegne positivism arenes välja aga Karl Popperi töödest, kes pani rõhku falsifitseerimisele.
Positivistid kalduvad kasutama loodusteaduste meetodeid ning keskenduvad ainult nendele nähtustele, objektidele, karakteristikutele, protsessidele, millele on n-ö otsene juurdepääs. Abstraktsust pole nende arvates mõtet uurida. Otsitakse eelkõige põhjus-tagajärg tüüpi seoseid.
Antipositivism seevastu püüab (tavaliselt kvalitatiivsete meetodite abil) pigem teatud sotsiaalseid nähtusi ja suhteid mõista. Siit ka antipositivismi saksakeelne nimi Verstehen (eesti k "mõistma"), mille võttis kasutusele sotsioloog Max Weber.
Kriitiline teooria peab oluliseks arvestada ka konteksti ja väärtusi. Eriti oluline on selle teooria esindajate arvates (valitseva) ideoloogia osa meie sotsiaalse maailma kujunemisel. Kriitiline lähenemine pärineb eelkõige Frankfurdi koolkonnalt ning hiljem feminismi teisest lainest.
Kriitilise lähenemise puhul on oluline välja tuua selle mõningast poliitilist laengut ning ebaõigluse ja ebavõrdsuse paljastamise eesmärki.
Need kolm suunda ei tähenda tingimata, et iga uuringu korral peab valima ühe. Vastupidi – täieliku pildi saamiseks on nii mõnigi kord mõistlik kasutada hoopis mitut meetodit korraga (triangulatsioon).
Kirjandus
muuda- Palmaru, Raivo. 2003. Juhatus kommunikatsiooniteooriasse. Tallinn: Akadeemia Nord.