Sinine villimardikas

Sinine villimardikas (Meloe violaceus) on villimardiklaste sugukonda villimardika perekonda kuuluv putukaliik.

Sinine villimardikas
Sinine villimardikas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond	Kuuejalgsed Hexapoda
Klass	Putukad Insecta
Alamklass	Pterygota
Infraklass	Neoptera
Ülemselts	Endopterygota
Selts	Mardikalised Coleoptera
Infraselts	Cucujiformia
Ülemsugukond	Tenebrionoidea
Sugukond	Villimardiklased Meloidae
Alamsugukond	Meloinae
Perekond	Villimardikas Meloe
Alamperekond	Meloe
Liik	Sinine villimardikas
Binaarne nimetus
Meloe violaceus Marsham, 1802
Sünonüümid
Meloe aprilina Meyer, 1793 Meloe prolifericornis Motschulsky, 1873 Meloe rufipes Bremi-Wolf, 1855 Meloe similis Marsham, 1802 Meloe strigosus Motschulsky, 1873 Pediculus melittae Kirby, 1802 Proscarabaeus violaceus (Marsham) Stephens, 1829 Meloe proscarabaeus (Linnaeus) Sulzer, 1761

Kirjeldus

Nagu teisedki villimardiklased on sinised villimardikad enamasti suured, tiivutud, eredavärvilised, metallihelgiga, pehmekehalised putukad, kelle kattetiivad on lühenenud ja lennuvõime kadunud.

Paljunemine

Emane sinine villimardikas (Meloe violaceus)

Emane villimardikas (tavaliselt paksem kui isane) muneb pinnasesse kuni mitu tuhat muna. Neist väljuvad vastsed, umbes 1 mm pikkused, ja neid nimetatakse triunguliinideks. Triunguliinid on parasiitse eluviisiga ja lasevad end harilikult erakmesilastel pessa kanda. Triunguliinid, kel õhulend koos mesilastega õnnestus, söövad esmalt ära mesilase munad. Pärast kestumist areneb tringuliinist vastne, kes toitub meest. Vastne kestub ka teist korda, muutudes ebanukuks. Ebanukust areneb pärast kestumist jalutu vastne.

Vastsed, kes ennast häirituna tunnevad, niristavad kollast toksiini (inglise cantharidin, C₁₀H₁₂O₄, CAS 56-25-7), mis toimib mürgina.

Välislingid

• Sinine villimardikas andmebaasis eElurikkus
• Sissekanne Fauna Europaeas

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Meloe violaceus seisuga 03.02.2014.