Vikipeedia

Siila

Siila on Räpina kandi põline lisanimi.

Esimesed teated muuda

Teated lisanime kasutusest Pääsna külas pärinevad 1670. aastast – Siela Peep. Varem oli see lisanimi olemas Väike-Veerksu külas: 1630 Syla Mert, 1625, 1627, 1638 Silla Merdt (Mart).[1]

Esineb kiriku- ja kroonikaraamatutes ka kujul Sila, Silla, Sihla, Siela, Syla.[2]

Algupära muuda

Õigeusu teooria muuda

On oletatud, et lisanimi põhineb vene õigeusu eesnimel Си́ла [siila], mis on olnud kasutusel iseseisva kalendrinimena ning rohkem tuntud eesnimede Selivan ja Silvan mugandusena. Kreekakatoliku nimekalendris olevate nimede peamine alus on kreeka Silvanos (ladina Silvanus) (Petrovskij 2005: Селива́н, Си́ла, Сила́н, Сильва́н; Superanskaja 2010: Си́ла). XVIII sajandil väga levinud Siila lisanimi võib olla Räpinas ka korduvalt tekkinud, vrd nt Venemaalt tulnud talupoja nimi Pilli Silat (1731 Veriora külas), millele vastab ilmselt ristinimi Silanti (Сила́нтий), edasiarendus kalendrinimest Silan. Siila alusnimena (või ortodoksi nimede mõjul Siilaks teisenenud vanema nimena) võib olla ka keskaegne läänekristlik nimi St Gilles.[1]

Maaüksuse teooria muuda

Teise teooria kohaselt lähtub lisanimi sõnast "siil" tähenduses pikk kitsas riba[3] – maariba, põlluriba. Nii võru kui seto keeles on sõna vasteks siil/siilo (vrd "pikä maasiilo"), mitmuses siila (vrd "hingemaa siila"). Selles tähenduse võib lisanimi viidata iidsele maaharimise viisile ehk ribapõllundusele. Varasemad ribapõllud pärinevad keskmisest rauaajast (450–850). Ribapõllud osutavad külade väljakujunemisele seniste üksiktalude asemel. Külakogukonna üheks tunnuseks on ühine maakasutus. Kuna ribapõllud osutavad ühe asustusüksuse põllumaa jagatusele talude vahel, siis võibki nende puhul rääkida külakogukonna ja külade olemasolust.[4] Seda teooriat toetab asjaolu, et "Siila" on talukoha nimena Kagu-Eestis, eelkõige Räpina kihelkonnas, olnud ajast aega väga levinud.[5]

Tuletatud perekonnanimed muuda

Lisanimest Siila on tuletatud Räpina ainunimed Siilbeck, Siilbaum, Siilaberg, Siilson, Siiliwask, Silanarrusk, Siland, Silasson, Silats.[6]

Perekonnanimed pani isiklikult pastor Johann Friedrich Heller, kes töötas Räpina pastorina aastatel 1814–1849. Helleri tegevuse kaudu sai Räpina kant Eesti unikaalseimad perekonnanimed, 80% seal pandud nimedest on pandud ainult Räpina kihelkonnas. Unikaalseks teeb need pastori loodud süsteem, kus ta kasutas põliseid suguvõsa- ehk lisanimesid, liites nendele juurde tüüpilisi või ka oma väljamõeldud lõppe.[7]

Seos kohanimedega muuda

Räpina kihelkonnas asuva Sillapää küla ja hilisema mõisa nimi on varasel kujul esinenud järgmiselt: 1582 Syllaba, 1588 Sylaba, 1630 Silla Peh kylla, 1638 Sillape,1731 Süllaphä. Nime on ühel korral kirja pandud ka vere-lõpulisena: 1601 Sillafer. Nime on võimalik tõlgendada Räpina põlisest isikunimest Siila lähtuvaks: Siila+pää.[8]

Räpina kihelkonnas on Siila soo (Siilasuu)[9], Siilametsa ja Siila oja. Toolamaa mõisa kaardil aastast 1859 on märgitud Siila Silla nulk. Siilaots on olnud Räpina kihelkonnas asuva Võuküla osa.[10]

Kõik tänapäeva Siila-nimelised kinnistud jäävad omaaegse Räpina kihelkonna piiridesse.[11]

Isikuid muuda

Siila Peep (1670–1743) oli Räpina koolmeister ja köster aastatel 1731–1743, Ignatsi Jaagu õpilane.[12]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Evar Saar (2018). "Räpina perekonnanimed ja lisanimed" (PDF). Emakeele Seltsi aastaraamat. Vaadatud 27.04.2021.
  2. ↑ Liivimaa 1638. a maarevisjon. Eesti asustusala. I. Kaguosa (esimene trükk). Tartu: Teaduslik Kirjandus. 1941. Lk 276. ISBN 9789916236314.
  3. ↑ Inge Käsi (2011). Vanapärase Võru murde sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 668.
  4. ↑ Andres Tvauri (2005). "Keskmise rauaaja uurimine" (PDF). Eesti Arheoloogia. Vaadatud 30.04.2021.
  5. ↑ Rahvusarhiivi andmebaas, https://ais.ra.ee/
  6. ↑ Saar, Evar (2018). "Räpina perekonnanimed ja lisanimed". Emakeele Seltsi Aastaraamat (64): 216 – cit. via Digar.
  7. ↑ Fred Puss (2016). "Perekonnanimede uurimise piirkondlikke eripärasid" (PDF). Oma Keel. Vaadatud 27.04.2021.
  8. ↑ "Eesti Keele Instituudi Kohanimeraamat". Vaadatud 5. aprillil 2023.
  9. ↑ Uma Leht, 08.02.2011, 18.02.2016
  10. ↑ Mariko Faster (2005). Võru- ja Setumaa kohanimede determinandid (magistritöö). Tartu. Lk 47.
  11. ↑ "Maaameti kaardiserver".
  12. ↑ 1725. aasta kiriku visitatsiooniakt
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Siila&oldid=6455055"