Sergei Udaltsov

Sergei Stanislavovitš Udaltsov (vene keeles Сергей Станиславович Удальцов; sündinud 16. veebruaril 1977 Moskvas) on Venemaa vasakpoolne poliitiline tegelane, liikumise "Punase Noorsoo Avangard" juht, Venemaa Vasakrinde koordinaator. Üks protestiliikumise eestvedajaid Venemaal aastatel 2011–2013.

Sergei Udaltsov (2018)

Elulugu

Sündis Moskvas Nõukogude teadlaste ja riigiametnike perekonnas. Vanavanaisa - Ivan Dmitrijevitš Udaltsov - pärines aadlist, kuid astus 1905. aastal 20-aastaselt Venemaa bolševike Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse, pärast kodusõda oli Moskva ülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan ja aastatel 1928-1930 rektor. 1944. aastal sai temast Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi esimene direktor. Poliitiku vanaisa Ivan Ivanovitš Udaltsov asendas aastatel 1962-1965 NLKP Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhatajat, aastatel 1965-1970 oli ta Nõukogude Tšehhoslovakkia saatkonna minister-nõunik, aastatel 1970-1976 juhtis ajakirjandusagentuuri "Novosti", hiljem NSVL suursaadik Kreekas. Tema jälgedes astus poliitikust onu Aleksandr Ivanovitš Udaltsov, kes töötas aastatel 1996-2001 Venemaa suursaadikuna Lätis, 2005-2010 Slovakkias ja 2013-2020 Leedus. Sergei Udaltsovi isa Stanislav Tjutjukin oli ajaloolane, kes oli spetsialiseerunud Venemaa revolutsioonilise liikumise ajaloole. Udaltsovi sõnul elasid tema vanemad hoolimata oma päritolust nagu keskmised nõukogude kodanikud. Tulevane poliitik elas Kolomenskaja metroojaama lähedal paneelmajas, pärast keskkooli astus Moskva Riikliku Veetranspordiakadeemia õigusteaduskonda. Udaltsov ütles, et tema perekond ei pidanud kinni õigeusklikest marksistlik-leninistlikest vaadetest ning tema vaimustus stalinismi ideoloogiast sai alguse perestroika aastatel Stalini igakülgse kriitika taustal. Ühes intervjuus mainis ta, et töötas esimesest kursusest saadik osalise tööajaga ja tegi juhutöid – näiteks toimetas ajalehti või müüs kosmeetikat. Pärast instituudi lõpetamist 1999. aastal töötas Udaltsov mõnda aega advokaadina sotsiaalpoliitilises ajalehes "Glasnost", mida andis välja Kommunistlike Parteide Liit - Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.

Üliõpilasaastatel liitus 1997. aastal ühiskondliku poliitilise liikumisega “Töölis-Venemaa”, mida juhtis stalinistlike vaadetega Viktor Anpilov. Tema esimene aktsioon Töölis-Venemaa ridades oli “Marss Moskvale”. Udaltsovi sõnul kõndis ta Tuula poolt tulnud umbes tuhandepealises kolonnis. “Marss Moskvasse” kestis nädal aega koos regulaarsete puhke- ja kampaaniapeatustega kuni selle peatasid Moskvas Pražskaja metroojaama piirkonnas OMONi salgad. Detsembris 1999 osales Riigiduuma valimistel valimisliidu “Stalinistlik blokk: Töölis-Venemaa – ohvitserid - NSV Liidu eest” nimekirjas. Valimisliit kukkus valimistel läbi, kogudes 0,63% häältest ega saanud Riigiduumasse kohta. 1998. aastal lõi Udaltsov Töölis-Venemaa tiiva all poliitilise noorteorganisatsiooni “Punase Noorsoo Avangard” (lühendatult AKM). Tema sõnul oli AKM algul ideoloogiliselt punakaspruun (kommunofašistlik) organisatsioon, mis tegutses stalinliku perioodi revanšismi ja apologeetika positsioonilt. Organisatsiooni embleemiks valiti Kalašnikovi automaat ja tema moto kõlas "Sotsialism või surm!"

2004. aastal kasvasid lahkarvamused Udaltsovi ja Anpilovi vahel konfliktiks. Udaltsov lahkus Töölis-Venemaalt ja liitus endise NLKP Keskkomitee sekretäri Oleg Šenini juhitud NLKPga, mis kuulutas end Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei järglaseks. 2006. aasta oktoobris toimunud NLKP Keskkomitee pleenumil tegi Udaltsov ettepaneku liita AKM ja NLKP Ühinenud Kommunistlikuks Parteiks, Üleliiduliseks Kommunistlikuks Parteiks või Bolševike Parteiks. Ettepanek lükati tagasi, mille tulemusena lahkusid Udaltsov ja tema toetajad 2007. aastal NLKP ridadest.

Alates 2004. aastast tegi Udaltsov koostööd endise Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei töötaja, Õiglase Venemaa riigiduuma saadiku Ilja Ponomarjoviga, kes juhtis radikaalsete vasakpoolsete organisatsioonide liitu “Noorte Vasakrinne”. 2008. aasta oktoobris toimunud Vasakrinde asutamiskongressil valiti ta selle nõukogusse ja täitevkomiteesse ning temast sai selle organisatsioonilise osakonna koordinaator. Aastatel 2006-2007 tegid Udaltsov ja AKM koostööd koalitsiooniga “Teine Venemaa” ja võtsid osa selle korraldatud eriarvamuste marssidest. Udaltsovi ja “Teise Venemaa” teed läksid lahku 2007. aasta sügisel, kui koalitsiooni föderaalkongress otsustas esitada 2008. aasta presidendivalimisteks ühe kandidaadi. Udaltsov nimetas tõenäolisi kandidaate Garri Kasparovit ja Mihhail Kasjanovit poolkoomilisteks tegelaskujudeks.

2007. aastal sai Udaltsovist üks Moskva algatusrühmade nõukogu asutajaid ja koordinaatoreid, mis ühendas Moskvas enam kui 100 poliitilist algatusrühma. Hiljem 2009. aastal muudeti algatusrühmade nõukogu liikumiseks "Moskva nõukogu" (Mossovet), mis esitas mitmeid poliitilisi nõudmisi, sealhulgas Venemaa regioonide juhtide valimiste tagasitoomine ja Moskva linnapea Juri Lužkovi ametist lahkumine. 2008. aasta mais sai temast poliitilise liikumise "Teine Venemaa" asutatud Vene Föderatsiooni Rahvusassamblee saadik, liitus Rahvusassamblee poliitbürooga ja juhtis sotsiaalsete protestirühmadega suhtlemise komiteed.

2011. aasta mais moodustasid Venemaa opositsioonijõud Rahvusliku Päästekomitee, mille eesmärk oli protesteerida ülevaltpoolt etteotsustatud tulemustega valimiste korraldamise vastu. Sinna kuulus lisaks "Teisele Venemaale" ka Udaltsovi juhitud Vasakrinne. 2011-2013 sai Udaltsov laialdaselt tuntuks, kui üks tänavameeleavalduste korraldajaid. 2013. aasta aprilli seisuga oli Udaltsovi miitingutel ja meeleavaldustel vahistatud üle 100 korra.

5. oktoobril 2012 näitas telekanal NTV dokumentaalfilmi “Protesti anatoomia - 2”, mille peategelane oli Udaltsov. Osa filmist oli pühendatud Udaltsovi ning tema abide Konstantin Lebedevi ja Leonid Razvozžajevi kohtumisele Gruusia kaitse- ja julgeolekuparlamendi juhi Givi Targamadzega (vastavalt NTV ajakirjanike kirjeldusele, "värviliste revolutsioonide kujundaja"), Gruusia konsuli Moldova Vabariigis Mihhail Iashvili ja nende abidega. Varjatud kaamera kaadrid näitasid, et koosolekul osalejad arutasid protestiliikumise rahastamist välismaalt, massirahutuste ettevalmistamist ja vägivaldset valitsusevahetust. 17. oktoobril 2012 algatati tema suhtes kriminaalasi süüdistusega massirahutuste ettevalmistamises.26. oktoobril esitati talle süüdistus ja määrati koduaresti. 24. juulil 2014 mõistis Moskva linnakohus Udaltsovi ja tema abi Leonid Razvozžajevi 6. mail 2012 Moskvas massirahutuste korraldamise eest neljaks ja pooleks aastaks. Udaltsov võeti kohtusaalis vahi alla. 1. septembril 2014 tunnistas Venemaa inimõigusorganisatsioon "Memorial" Udaltsovi poliitvangiks. Algul vangistuses Venemaa eeluurimisisolaatoris nr. 1 ("Matrosskaja Tišina"), alates 20. maist 2015 paranduskoloonias nr. 3 Tambovi oblastis. Kloonias viibimise ajal määrati talle korduvalt distsiplinaarkaristusi, sealhulgas kartserisse paigutamise näol. 8. augustil 2017 vabanes vanglast olles talle kohtu poolt määratud vangistuse täielikult ära kandnud.

2018. aasta presidendivalimistel toetas Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei poolt üles seatud Pavel Grudinini kandidatuuri ja oli kandidaadi usaldusisik.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 2019. aasta novembris, et Venemaa võimud rikkusid Sergei Udaltsovi ja Leonid Razvozžajevi õigusi, ning otsustas, et Venemaa ja Ukraina on kohustatud maksma Razvozžajevile 11 000 ja 4000 eurot ning Udaltsovile 9000 eurot hüvitist. Kohus keeldus tunnistamast nende tagakiusamist poliitilistel põhjustel, märkides samal ajal mitmete õiguste rikkumisi: põhjendamatu kinnipidamine, karistuse kandmise kaugus, kogunemisvabaduse õigus ja õigus omandile.

Toetas Venemaa kallaletungi Ukrainale 2022. aastal, samuti Venemaa välisagentide seadust ja "reeturite" vastutusele võtmist Venemaal. Ta nimetab Aleksei Navalnõid (kellega koos ta 2012. aastal miitingutel osales) oma kodumaa reeturiks.

Välislingid

 Sergei Udaltsov – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis