Sergei Skazkin

Venemaa ajaloolane

Sergei Danilovitš Skazkin (vene keeles Серге́й Дани́лович Ска́зкин; 7. (19.) oktoober 1890 Novotšerkassk14. aprill 1973 Moskva) oli vene nõukogude ajaloolane-medievist. NSV Liidu Teaduste Akadeemia liige (1958, korrespondentliige alates 1943. aastast), NSV Liidu Pedagoogikaakadeemia tegevliige (1968).

Ajaloodoktor (1935, monograafia «Конец австро-русско-германского союза» ("Austria-Vene-Saksa liidu lõpp") eest), Moskva Riikliku Ülikooli (MRÜ) ajalooteaduskonna professor, 1949. aastast MRÜ keskaja kateedri juhataja.

Stalini preemia laureaat (1942).

Teadustegevus

muuda

Skazkini sulest ilmus tema elu ajal üle 200 töö. Keskendus keskaegsele Lääne-Euroopale, eriti Prantsusmaale (agraarsuhted, talurahva ajalugu, ketserlikud liikumised, absolutism, renessanss jne). Kirjutas rea peatükke nõukogude ajaloolaste kollektiivsetes teostes, nagu "Diplomaatia ajalugu", "Maailma ajalugu" (1957-1958), "Prantsusmaa ajalugu" (1. köide, 1972). Koos rea kolleegidega keskajaaineliste vene keeles välja antud krestomaatiate autor.

Sergei Skazkin on eesti keeles 1976. aastal ilmunud ajalooteaduskondade jaoks mõeldud õpiku "Keskaeg" (kaks osa) autoreid.

Ühiskondlik tegevus

muuda

1966. aastal kirjutas alla 25 nõukogude teadus-, kirjandus- ja kunstitegelase kirjale L. Brežnevile J. Stalini rehabiliteerimise vastu.