Sergei Skazkin

Sergei Danilovitš Skazkin (vene keeles: Серге́й Дани́лович Ска́зкин; 7. (19.) oktoober 1890, Novotšerkassk – 14. aprill 1973, Moskva) oli vene nõukogude ajaloolane-medievist. NSV Liidu Teaduste Akadeemia liige (1958, korrespondentliige alates 1943. aastast), NSV Liidu Pedagoogikaakadeemia tegevliige (1968). Ajaloodoktor (1935, monograafia «Конец австро-русско-германского союза» ("Austria-Vene-Saksa liidu lõpp") eest), Moskva Riikliku Ülikooli (MRÜ) ajalooteaduskonna professor, 1949. aastast MRÜ keskaja kateedri juhataja.

Stalini preemia laureaat (1942).

Teaduslik tegevus

Skazkini sulest ilmus tema elu ajal üle 200 töö. Keskendus keskaegsele Lääne-Euroopale, eriti Prantsusmaale (agraarsuhted, talurahva ajalugu, ketserlikud liikumised, absolutism, renessanss jne). Kirjutas rea peatükke nõukogude ajaloolaste kollektiivsetes teostes, nagu "Diplomaatia ajalugu", "Maailma ajalugu" (1957-1958), "Prantsusmaa ajalugu" (1. köide, 1972). Koos rea kolleegidega keskajaaineliste vene keeles välja antud krestomaatiate autor.

Sergei Skazkin on eesti keeles 1976. aastal ilmunud ajalooteaduskondade jaoks mõeldud õpiku "Keskaeg" (2 osa) autoreid.

Ühiskondlik tegevus

1966. aastal kirjutas alla 25 nõukogude teadus-, kirjandus- ja kunstitegelase kirjale L. Brežnevile J. Stalini rehabiliteerimise vastu.