Seitse venda

"Seitse venda" on Aleksis Kivi romaan, mis ilmus 1870. aastal.

Soome Nurmijärvi valla vapil on kujutatud seitset venda.

Teose tegevus toimub Soomes Lõuna-Hämemaal Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Täpset tegevusaega pole välja toodud, arvatavasti langeb see 18.–19. sajandisse. Teos jutustab Jukola talu seitsme venna elukäigust ja juhtumistest.

Vennaste nimed olid Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero. Nende isa suri oma parimates aastates – ta oli kirglik jahimees ning teda tabas surm võitluses karuga. Ema suri samuti poiste noorusaastatel. Poisid olid iseloomult üsna sarnased – laisad, kangekaelsed ja kõvapäised. Esile võiks tõsta vaid Aapo, kes oli teistest märgatavalt mõistlikuma jutuga, Lauri, kes on omamoodi mõistatuslik karakter, ning Eero, kes oli noorim, kõige kavalam ja teravama keelega – mis talle sageli ka häda kaela tõi.

Teose tegevus algab Jukola talus. Räägitakse poiste esimestest vempudest – näiteks kui nad Männiku-moori kanapesast munad ära varastasid ning seetõttu mõnda aega redus viibisid. Üsna pea aga sureb nende ema ning esimest korda mõtlevad vennad tulevikule. Vanem vend Juhani valitakse juhiks ning otsustatakse talu uuesti väärilisse korda seada. Mõeldakse ka naisevõtule, tuleb lagedale tõde, et kõigile poistele meeldib üks ja sama neiu – nimelt Männiku-moori noortütar Venla. See tõde viib neid peaaegu võitluseni, kuid Aapo jõuab õigel ajal vahele ning poisid jätavad jonni.

Otsustatakse õppida lugema, muretsetakse aabitsad. Enne kooliminekut minnakse läbi Männiku-moori kodust, et Venla kosida. See ebaõnnestub, vendade tuju on rikutud. Edasi minnakse kirikukooli poole, et lugema õppida. Äkitselt satuvad nad kokku Toukola küla noortega, kes neid pilkavad – see põhjustab kakluse, mis lõpeb vendade võiduga. Vennad üritavad kirikukoolis lugema õppida, see ei lähe aga kuigi kergelt. Kõvema peaga noored pannakse nurka ning kõiki koheldakse suhteliselt karmilt. Nii otsustavad vennad kirikukoolist põgeneda – nad lõhuvad akna ning pagevad.

Vennad löövad kirikukooli lähedal “laagri” püsti, söövad ja mõtlevad tulevikule ning räägivad üksteisele muinasjutte. Neist möödub “Rajamäe rügement” – vaene rändav perekond, keda nad pilkavad ning saadavad nende kaudu veel kihelkonna praostile inetu sõnumi, saades nõnda endale veel vaenlasi. Nad jäävad sinnasamasse magama. Öösel lööb välk kirikumõisa rehesse, tekitades väga hirmsa olukorra ja segaduse. Nad asuvad ööseks Tammiku talu Küösti juurde magama, kes jäi neile lõpuni heaks sõbraks.

Järgmisel hommikul saavad vennad koju minnes toukolaste kättemaksusalga käest keretäie osaliseks. Koju minnes kütavad vennad sauna, istuvad ja räägivad. Saun süttib põlema ning neil ei õnnestu midagi päästa – Jukola talu on ilma saunata. Järgmisel päeval istuvad vennad taas koos ja räägivad elust ja usust. Saabub Mäkelä ning räägib vendadele mitmete inimeste vihapidamisest. Vennad otsustavad talu kümneks aastaks rendile anda ning kolida Impivaara mäe küljele Ilvesjärve kaldale. Nii tehaksegi.

Impivaara küljele vennad jäävadki. Nad ehitavad sinna uue maja, elu näib minevat ülesmäge. Aeg möödub, vennad käivad jahil ja kalal. Ühel jõuluõhtul, mis algab idülliliselt, joovad nad end purju ning juhtub õnnetus – maja põleb maha. Nad on sunnitud põgenema ning külma pakase eest varjuvad nad Jukola talus kuni uue kevadeni. Siis naasevad Impivaara lähedale ning asuvad uut maja ehitama, mis valmides saab veel uhkem kui eelmine. Nad otsustavad minna pardijahile, satuvad karu peale ning tapavad tolle. Seejärel sattuvad nad Viertola härra härgade küüsi. Vennad põgenevad kivi peale, kuhu nad on sunnitud jääma mitmeks päevaks, et mitte härgade ohvriks langeda. Lõpuks otsustavad nad härjad maha lasta. Seejärel nülivad nad härjad, jõuavad Viertola härraga kokkuleppele härgade asjus ning poisid lähevad karuga koju. Peagi aga teatatakse neile, et Viertola härra soovib asja lahendada kohtu kaudu. Aapole tuleb idee hakata põldu harima ja maksta Viertola härrale viljas, millega kõik ka päri on. Sellega on nõus ka Viertola härra, kellega aja möödudes nii lepitus saavutatakse ja see lugu lahendatakse.

Ajades linnas asju, tekib kähmlus Tammiku talu õuel, mis kasvab tõsiseks konfliktiks. Jukola talu vennad jäävad siiski peale ja suunduvad tagasi koju, juhtumi pärast küll süümepiinu tundes. Kodus on vennad üpris mures toimunu pärast. Saabub nimismees linnast, kes teatab, et kõik nende pahateod on unustatud ja andeks antud. Selle peale toimub vendade mõtteis pööre. Nad ehitavad välja taluhooned, harivad põlde, saavad koos üle kõigist raskustest – kuivendavad lähedase Sompio soo, saavad üle mitmest külmast ja saagivaesest aastast ning muudestki takistustest. Nii parandavad nad pikapeale oma maine. Vahepeal on möödunud kümme aastat Jukola talust ärakolimisest. Vennad naasevad külla ning taastavad head suhted köstriga. Nad kutsuvad kokku kolimispeo, kus lepivad ära ka igipõliste vaenlaste toukolastega ning inimesed muudavad enamikus oma suhtumist neisse. Teos lõpeb vendade järgneva elu kirjeldusega – kõik on saanud justkui “jalad alla”. Enamik vendadest on abiellunud, talukohad on ära jagatud ja elatakse sõbralikult, kohusetundlikult ja töökalt. Lõpetatakse teos idüllilise koosolemisega jõuluõhtul Jukola talus.