Sarah Bernhardt

Sarah Bernhardt (sünninimi Rosine Bernardt; 22. oktoober 1844 Pariis26. märts 1923 Pariis) oli prantsuse näitleja. Ta oli tuntud kui tõsine draamanäitleja ja teda peetakse 19. sajandi kuulsaimaks naisnäitlejaks.

Sarah Bernhardt juunis 1877 Bostonis

Tema ema Julie Bernardt (1821 Amsterdam – 1876 Pariis) oli juudi päritolu kurtisaan, isa pole teada.

1860. aastal asus ta õppima Pariisi konservatooriumis ja hiljem Comédie-Française'is, kus ta 11. augustil 1862 tegi oma näitlejadebüüdi.[1] Ta lahkus sealt varsti.[2] Bernhardt pöördus Belgiasse, kus sai aadlimehe armukeseks, neil sündis 1864. aastal poeg Maurice. Mehe perekonna survel keeldus ta abielust ja lahkus.[3] Seejärel elas ta kurtisaani elu, millega ta ema oli teda juba noores eas tutvustanud. Sellel perioodil teenis ta hästi ja muu hulgas ostis endale oma kuulsa kirstu, milles tavatses tihti magada.

1866. aastal asus ta tööle Odéoni teatris. Kui puhkes Prantsuse-Preisi sõda, etendused peatati ja teatrimaja muudeti ajutiseks haiglaks, kus Bernhardt kandis hoolt lahingus haavatud sõdurite eest.[4] 1872. aastal pöördus ta uuesti Comédie-Française'i. 25-aastaselt hakkas ta õppima ta ka maalimist ja skulptuuri, tema tööd osalesid ka näitustel.

Hamletina 1899. aastal

Ta sai 1870. aastatel kogu Euroopas tuntud näitlejaks. Aastatel 1880–1881 käis ta esinemas ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas[5] ning 1887. aastal Lõuna-Ameerikas. 1891–1892 osales ta maailmaturneel, külastades suurt osa Euroopast, Venemaad, Lõuna- ja Põhja-Ameerikat, Austraaliat, Uus-Meremaad, Hawaiid ja Samoad. Hiljem käis ta veel mitmel turneel Ameerikas.

1882. aastal abiellus ta kreeka äritolu näitleja Aristides Damalasega (Prantsusmaal tuntud kui Jacques Damala), mis ametlikult kestis kuni Damalase surmani 1889. aastal, kuid lagunes juba varem, suuresti mehe morfiinisõltuvuse tõttu.

Aastatel 1893–1899 oli ta Théâtre de la Renaissance'i juht.[6] Ta juhendas mitmeid noori näitlejannasid.[7] 1899. aastal omandas ta teatri Châtelet' väljakul ja nimetas selle enda järgi. Ta juhtis teatrit surmani, pärast mida jätkas juhina poeg Maurice.

1905. aastal vigastas ta etendusel jalga, mis ei paranenudki kunagi ja tuli 1915. aastal amputeerida. Ta jätkas oma karjääri, kandes puust jalaproteesi, mis talle ei meeldinud.

Ta oli ka üks esimesi tummfilminäitlejannasid, tema debüüt oli Hamletina 1900. aasta kaheminutilises filmis (mis tehniliselt ei olnud tegelikult tummfilm).[8]

Ta suri neerupuudulikkuse põhjustatud ureemia tagajärjel.

Viited

muuda
  1. Gold, pp. 31–32, 41, 47
  2. Gold, p. 52
  3. Skinner, Cornelia Otis (1966) Madame Sarah. Paragon House
  4. Gold, pp. 82–85
  5. Sarah Bernhardt at the Internet Broadway Database
  6. Gottlieb, Robert (2010). Sarah: The Life of Sarah Bernhardt. London: Yale University Press. p. 121. ISBN 0300192592.
  7. Gundle, Stephen (2008). Glamour: A History. Oxford University Press. p. 100. ISBN 978-0199210985.
  8. "Filming Shakespeare With And Without Words In Settings Familiar And Unfamiliar". Archived from the original on 30 October 2007.

Allikad

muuda
  • Gold, Arthur and Fizdale, Robert (1991). The Divine Sarah: A Life of Sarah Bernhardt. New York: Knopf. ISBN 0394528794.

Välislingid

muuda