Saarepiiga

Saarepiiga on müütiline tegelane rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Aleksander Uurits. "Kalevipoeg ja Saarepiiga" (1909). Tartu Kunstimuuseum

Teda on mainitud eepose neljandas loos (Kalevipoja ujumisreis. Saare piiga. Laul meresügavusest.), kui Kalevipoeg alustab ujumist Soome rannale, et vabastada oma ema Linda, Tuuslari käest, kes oli ema röövinud. Ujudes jõuab ta kesköö paiku saareni, kus otsustab puhata. Enne uinumist kostab ta kõrvu neiu lauluhääl. Kalevipoeg läheb lauljat otsima ja märkab lõkke ääres neidu, kes valvas murule pleekima laotatud lõuendeid:

Istus ilus laululindu,

Kuldanokka neiukene.

Käharhiuksed katsid kaela,

Krookes käiksed kõrget rinda.

Kalevipoeg hakkas vastu laulma ja piiga tuli vaatama, oodates kosilast:

Kas tuli Soomest sugulane,

Ehk kas Virust viinakruusi,

Kosilane kihladega?........

Nägi murul noore mehe,

Nägi kaldal kangelase,

Läks siis vähe ligemalle.

Saare piiga, peenikene,

Istus ise mehe kõrva,

Langes lapse rumalusel

Kogemata kalda peale,

Saarepiiga langes Kalevipoja armukütkeisse. Lärmi peale ärkas Saare taat ja tuli asja uurima ja näinud vägimeest, hakkas uurima kes too on. Kalevipoeg selgitas ja ütles, et otsib Tuuslarit. Saarepiiga kuulnud külalise kõrget päritolu, ehmatas ja komistas kaljul:

Liugles kalda ligemalle,

Äkilise serva peale,

Sealap sammu komisteli,

Sealap piiga libastelles

Üle kaela merre kukkus,

Kalevipoeg hüppas laintesse ja püüdis piigat päästa, kuis vetevald ei andnud enam Saarepiigat välja. Kalevipoeg jättis Saare taadiga jumalaga ja ujus edasi Soome poole.