Ava peamenüü

Süüdimatus on süüdivuse pöördmõiste ja tähendab, et inimene ei ole võimeline oma tegude eest vastutama.[1] Süüdimatu on isik, kes mingi teo toimepanemise hetkel ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või ei suutnud oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Süüdimatus võib esineda seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega või mõne muu raske psüühikahäirega.[2]

Süüdimatuse kindlakstegemine on vajalik isiku vastutusele võtmiseks õigusvastase teo toimepanemise eest. Kriminaalkorras saab teo eest vastutada ainult vaimselt terve inimene.[3]

Süüdimatuse üle otsustamiseks kohtuniku poolt on vaja enne psühhiaatril kindlaks teha isiku vaimne haiguslik seisund. Pärast diagnoosi saab kohtunik anda hinnangu, kas isik sai teo toimepanemise hetkel aru selle keelatusest ning oli võimeline oma tegutsemist seejuures juhtima.[3]

Süüdimatus ja vaimsed haiguslikud seisundidRedigeeri

Süüdmatus eeldab vaimse haigusliku seisundi olemasolu ja selle avaldumist konkreetses kuriteos. Vaimuhaiguseks loetakse vaimutegevuse sügavat häiret, mille tulemusel on tegelikkuse tunnetamine moondunud ning isiksuse struktuur on põhiolemuselt muutunud (nt skisofreenia). Ajutise raske psüühikahäire alla liigituvad suhteliselt lühikest aega (kuni mõni nädal) kestvad ägedad psühhoosid, mis on põhjustatud välise teguri poolt (nt deliirium, ajupõrutus, afektiivse reaktsioonini viinud väsimus ja ülepinge jmt). Nõrgamõistuslikkus on vaimne alaareng, mille puhul kõigi psüühiliste funktsioonide areng on eakohasest aeglasem ja intelligentsuse tase on madalam. Nõdrameelsus ehk dementsus on normaalse intellekti tagasilangemine ja seda põhjustab ajukahjustus (nt Alzheimeri tõvest tingitud). Muu psüühikahäire alla saab paigutada võõrutusseisundis narkomaanid, kurttummuse jms.[3] Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10 viies peatükk toob täpselt välja kõik vaimsed haiguslikud seisundid.[4] Antud klassifikatsiooni järgi saab psühhiaater määrata isikule diagnoosi vaimse haigusliku seisundi olemasolu kohta ning seejärel saab kohtunik otsustada tema süüdimatuse üle konkreetse toime pandud teo juures.

ViitedRedigeeri

  1. Jaan Sootak (2004). Süüteo mõiste ja deliktistruktuur. Loenguid karistusõiguse üldosast II. Tallinn: Juura. Lk 37. 
  2. Karistusseadustik. RT I, 29.06.2018, 66.
  3. 3,0 3,1 3,2 Jaan Sootak (2003). Õigusvastasus. Süü. Loenguid karistusõiguse üldosast V. Tallinn: Juura. Lk 118-120. 
  4. Veiko Vasar (toimetaja) (1995). Psüühika ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. 2. tr. Tartu: Tartu Ülikool 1995.. Tartu: Tartu Ülikool.