Sõjakahjutasukuunar

Sõjakahjutasukuunar (soome keeles sotakorvauskuunari; rootsi keeles krigsskadeståndsskonare; vene keeles репарационная шхуна; inglise keeles war intemnity schooner) on kolmemastiline mootorpurjekas (kuunar), mida Soome ehitas aastatel 1946–1952 NSV Liidule Jätkusõja sõjakahjutasuks kokku 91 alust.

Soome pidi Jätkusõja lõpetanud vaherahu järgi "hüvitama NSV Liidule kahjud, mis oli tekitatud sõjategevusega ja Nõukogude territooriumi okupatsiooniga 300 000 000 kulddollari väärtuses".

Selle sõjakahjutasu (reparatsiooni) hulgas oli ka 66,2 miljoni dollari eest umbes 500 laeva ehitamine ja üleandmine NSV Liidule. Nendest suurima partii moodustaski 91 puust sarjaviisiliselt ehitatud kolmemastilist mootorpurjekat, mis on suurim puust purjelaevade sari maailma ajaloos.

Laevad ehitati Soomes neljas tehases:

• F. W. Hollming, Rauma. 34 alust
• Laivateollisuus (LaTe), Turu. 45+1 alust
• August Eklöf, Porvoo. 7 alust
• Valkon Laiva, Loviisa. 4 alust

Laevade projekti autor oli Jarl Lindblom (1902–1985), kes oli 1939. aastal käinud Ameerika Ühendriikides õppimas puust laevade seeriaviisilist valmistamist.

Sarja esiklaeva "Akademik Šokalski" järgi on kogu sarja kuunareid nimetatud ka Akademik Šokalski-klassi kuunariteks. Laevad on ehitatud erineva purjestusega, samuti erinevad mõned osad nii tehase kui ka ehitusaja järgi (peamasin, abimasinad, mastid jms).

Laevu kasutati algul peamiselt rannasõidu kaubaveol, hiljem eriti õppelaevadena. Mitut laeva kasutati NSV Liidu filmides, kus nad esinesid ajalooliste purjelaevadena.

Sõjakahjutasukuunarid Eestis

Eestiga on olnud seotud umbes 20 sõjakahjutasukuunarit. Viie kuunari vrakk on Eesti rannikul ja vetes tuvastatav, veel umbes 10 laeva on uputatud peamiselt Pirita sadama muulidesse (sealhulgas ka sarja esiklaev "Akademik Šokalski").