Rudolf Allabert

Rudolf Allabert (3. september 1939 Gattšina10. märts 2011 Tallinn[1]) oli eesti lavastaja, teatrinäitleja ja pedagoog.

Rudolf Allabert lõpetas 1957. aastal Rakvere I Keskkooli, aastatel 1957–1959 õppis Rakvere Teatri õppestuudios. Seejärel oli Rakvere Teatri näitleja. Aastatel 1961–1965 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris, mille lõpetas II lennus. Tema juhendajad olid Voldemar Panso ja Vello Rummo.[2]

Ta oli lavakunstikateedri II lennu lõpetajana 1965. aastal üks Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri asutajaid, töötas seal näitleja ja lavastajana kuni 1993. aastani. Aastatel 1986–1992 oli ta Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kunstiline juht.[3]

Allaberdi tuntumad lavastused olid Astrid Lindgreni "Karlsson tembutab jälle" (1972), Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklused" (1974), Yves Jamiaque'i "Härra Amilcar" (1983), James Goldmani "Lõvi talvel" (1985) ja David Pownalli "Meistriklass" (1988). Mälestusväärseteks on peetud tema rolle Kalju Komissarovi lavastustes "Protsess" (1975), "Veri mullal" (1976) ja "Prokurör" (1978) ning Mati Undi lavastuses "Ma armastasin sakslast" (1980).[4]

Aastatel 1977–2001 oli ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurhariduse õppetooli õppejõud (aastast 1986 dotsent).

Ta on mänginud enam kui 30 filmis, teleseriaalides ja kuuldemängudes. Samuti on ta kirjutanud dramatiseeringuid. Temast on Urmas Vadi näidend "Rudolf Allaberdi testament" (2012).

TunnustusRedigeeri

TeatrirolleRedigeeri

  • "Veri mullal" – Lauri Pent
  • "Peaproov" – Juhan/Johannes
  • "Prokurör" – Bojan
  • "Pandimaja" – pandimajapidaja

FilmirollidRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Ta oli alates 1960. aastast abielus näitleja ja rekvisiitor Illi Allaberdiga.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri