Naerata ometi
"Naerata ometi" on Leida Laiuse ja Arvo Iho 1985. aastal lavastatud film Silvia Rannamaa teose "Kasuema" ainetel. Film esilinastus ekraanil 28. novembril 1985 Tallinna kinos Sõprus.
| Žanr | draama |
|---|---|
| Režissöör | Arvo Iho, Leida Laius |
| Stsenarist |
Silvia Rannamaa, Marina Šeptunova |
| Operaator | Tõnis Lepik |
| Helilooja | Lepo Sumera |
| Peaosades |
Monika Järv, Hendrik Toompere juunior |
| Filmistuudio | Tallinnfilm |
| Aasta | 1985 |
| Esilinastus | 1985 |
| Kestus | 85 minutit |
| Riik | Nõukogude Liit (Eesti) |
| Keel | eesti |
| IMDb profiil | |
Filmist
muudaSotsiaalselt tundlik draama jutustab lastekodu lastest ja sellest, kuidas kõigist raskustest hoolimata on võimalik säilitada endas inimlikkust.
Teismeline Mari, kelle ema on surnud, tuleb lastekodust ära. Alkohoolikust isa ei taha kuuldagi, et Mari koju jääb, seepärast tüdruk läheb tänavale hulkuma. Pimedas ründab teda poistekamp, miilits sekkub ja Mari saadetakse tagasi lastekodusse. Siinse elu kirjutamata tavade ja suhtlemisviisidega ei suuda tüdruk kuidagi kohaneda. Teised kasvandikud näivad talle jämedad ja julmad, välja arvatud Tauri. Halb üllatus on kohtumine Robiga, kes oli üheks poisiks Marit ahistanud kambast. Mari kardab teda ja on Taurile tänulik kaitse eest. Robi, kes rikub reegleid, on seevastu kõigi lemmik, kuigi Mari meelest peaks teda vihkama. Omavanustega ei tee Mari suurt tegemist, ta jagab oma siseilma päevikuga. Kui ta keeldub tüdrukute korraldatud näljastreigist, makstakse talle kätte. Päevik näpatakse ja seda loetakse avalikult. Robi teeb sellisele mõnitamisele lõpu andes päeviku omanikule tagasi, kuid Mari on viidud viimse piirini. Tabletimürgistusest päästetuna toimub temas aga muutus. Ta aimab, et kaaslastel on temaga sarnane saatus ning nende jõhkrus on vaid vaid kaitsev koorik. Robigi hakkab talle paistma hoopis paremas valguses, mis ei meeldi sugugi Taurile.
Osatäitjad
muuda- Mari – Monika Järv
- Robi – Hendrik Toompere juunior
- Tauri – Tauri Tallermaa
- Katrin – Katrin Tamleht
- Kerttu – Kerttu Aaving
- Melita – Edith-Helen Kuusk
- Siiri – Siiri Sisask
- Anne – Janika Kalmus
- Kasvataja – Helle Kuningas
- Robi ema – Mari Lill
- Mari isa – Evald Hermaküla
- Tauri isa – Eduard Tinn
- Lastekodu direktor – Rudolf Allabert
Episoodides: Anneli Aunap, Rein Pakk, Manfred Kärblane, Maria Klenskaja, Evald Aavik, Reet Paavel, Triin Loorits, Lemmi Selge, Toivo Karjane, Priit Seli, Tilsi Lastekodu kasvatajad ja lapsed
Film taastati Nukufilmis Eesti Film 100 raames ning ilmus oktoobris ajalehe Eesti Päevaleht seeria "Eesti filmiklassika" raames DVD-l.
Festivalid, auhinnad
muuda- Tallinnfilmi aastapreemia (Eesti), 1985; Leida Laius: režissööritöö; Arvo Iho: kaaslavastaja ja peaoperaator filmis "Naerata ometi"
- Üleliiduline filmifestival (NSVL), 1986; Peaauhind: režissöör Leida Laius ja kaaslavastaja Arvo Iho; parim stsenaarium: Maria Šeptunova
- Nõukogude Eesti filmifestival (NSVL), 1986; Peaauhind: parim mängufilm; parim laste- ja noorsoofilm; parim kunstnikutöö: Tõnu Virve; parim originaalmuusika: Lepo Sumera; Monika Järv: Mari osatäitmise eest
- European Film Festival INTEGRATION YOU And ME (Koszalin, Poola), 1986; Ajakirjanike ja filmikriitikute Wojciech Wiszniewski nimeline eriauhind - sotsiaalselt tähendusrikka ja kunstiküpse teose loomise eest; Poola noorteajakirja "Walka Mlodych" auhind
- Ajakirja "Sovetski Ekran" konkurss (NSVL), 1986; II koht
- BERLINALE - Berlin International Film Festival (Saksamaa), 1987; Berlinale UNICEFi preemia
- Film Festival for Young People (Pariis, Prantsusmaa), 1987; Parim naisosatäitja - Veronique Baroini preemia: Monika Järvele kui parimale lootustandvale noorele naisosatäitjale
- La Rochelle International Film Festival (Prantsusmaa), 1989; osalemine
- Créteil International Women's Film Festival (Prantsusmaa), 1990; Žürii auhind Graine de Cinéphage
- Eesti filmipäevad Lissabonis (Portugal), 2023
- Nordic Film Days Lübeck (Saksamaa), 2023[1]
- 75. Berliini filmifestivali programm Berlinale Classics 2025.[2]
Varia
muudaFilmi stsenaarium pidi läbima rohkelt kontrollinstantse Eesti NSV-s ja Moskvas, kusjuures Moskva lükkas esimese versiooni tagasi. Lõplik stsenaarium kirjutati ümber vastavalt tsensuuri nõuetele, kuid võtteplatsil kasutas meeskond algversiooni. Film on lindile võetud Tilsi lastekodus ning selle ümbruses, kuhu tsensoritel oli raske ligi pääseda. Väikesed lapsed, kes filmis mängisid, valiti enamasti Tilsi lastekodust.[3]
Nõukogude Liidu kinodes kogus film 11,2 miljonit vaatajat.[4]
Film on digiteeritud 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeritud 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal.[5]
Viited
muuda- ↑ Naerata ometi. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ "Naerata ometi" valiti Berliini filmifestivali arhiivifilmide programmi. kultuur.err.ee, 13. jaanuar 2025.
- ↑ Filmi „Naerata ometi“ ammu avalikkuse eest kadunud peaosaline Monika Raide käis kinos noort iseennast vaatamas. Õhtuleht, 15. november 2024.
- ↑ Annika Koppel. Karu südamega mees : Arvo Iho elu ja looming. Tallinn, 2015, lk. 119
- ↑ PÖFF: Naerata ometi.
Välislingid
muuda- Jaanus Kulli. „Naerata ometi“ saaga ekraanile. Stsenaariumi esimene versioon keelati ära, filmist lõigati välja esimesed kuus minutit ja vene keelt rääkivad miilitsad. Õhtuleht, 8. veebruar 2020.
- Pole üldse muutunud! Filmi „Naerata ometi“ ammu avalikkuse eest kadunud peaosaline Monika Raide käis kinos noort iseennast vaatamas. ohtuleht.ee/melu, 15. november 2024.
- "Arvo Iho filmist "Naerata ometi": ettevalmistuseks kasutasime Dylani ja Joplini muusikat" ERR eeter, 19. jaanuar 2025