Rostrum (laevandus)

Rostrum (ladina keeles 'nokk', 'kärss', 'laeva nina') on antiikse sõjalaeva vööri pikendus, mida kasutati merelahingus vastase laeva parda rammimiseks ja mulgustamiseks, et laev upuks või muutuks manööverdamisvõimetuks.

Rostrumiga varustatud rooma bireemi mudel
Athlitist leitud rostrum ja laevamudel Haifa meremuuseumis

Ühe kujutise varal arvatakse, et taolist rammi tunti juba alates 9. sajandi keskpaigast eKr[1]. See kuulus Foiniikia, Kreeka, Kartaago ja Rooma laevade põhivarustusse. Kreeka keeles nimetati seda embolon, ladina keeles rostrum. Vabariigiaegses Roomas kaunistati foorumi kõnelava 4. sajandil eKr sõjasaagiks saadud laevaninadega (kõnelava nimetati nende järgi rostra)[2]; sellest tavast on tuletatud klassitsistlik monument columna rostrata.

1971. aastal leiti Stagnone laguunist Marsala lähedal kahe Kartaago sõjalaeva jäänused, milles ühel oli rostrum kiilu küljes säilinud. Sarnane leid on saadud Athlitist Iisraelis, ramm on ühes tükis valatud pronksist ja kaalub u 500 kg[3]. Napoli lahest, Egadi saarte merelahingu piirkonnast, tõsteti aastail 2011–2014 välja 11 rostrumi[4].

Bütsantsi perioodil jäi rostrum ja sellega rammimine seoses uute relvade kasutuselevõtuga merelahingu taktikas kõrvale.

Pildid muuda

Viited muuda

Välislingid muuda