Romanos I

Romanos I Lakapenos (või Lekapenos) (kreeka keeles: Ρωμανός Λεκαπηνός; u 87015. juuni 948) oli Bütsantsi mereväeadmiral, kellest sai Bütsantsi keiser ning ta valitses aastatel 919-944, seega 25 aastat.

Romanos I Lekapenos
Romanos I Lekapenos
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
17. detsember 919 – 16./20. detsember 944
Eelnev Konstantinos VII (keisrinna Zoe asevalitsemise all)
Järgnev Konstantinos VII (ainuvalitsejana)
Isikuandmed
Sünniaeg umbes 870
Sünnikoht Lakapenos
Surmaaeg 15. juuni 948 (77-78)
Abikaasa Theodora
Vanemad Theophylaktos Abastaktos
Lapsed

Christophoros, Stephanos, Konsatantinos, Theophylaktos, Helena, Agatha,

Basileios (ebaseaduslik)

Varaseml elu & võimuletõusRedigeeri

Romanos I võimulolek langeb täielikult Konstantinos VII valitsemisaega ning kestab terve ajajärgu - 25 aastat.[1]

 
Romanus I oma vanima poja Christophorosega

Romanos oli pärit Lakapenose linnast, seetõttu kasutataksegi enamasti nimekuju Romanos Lakapenos. 911. aastal määrati ta Samose saare strateegiks ja pärast seda juba kogu laevastiku ülemjuhatajaks. 917. aastal, bulgaarlaste ohtlike rünnakute ajal, saatis keisrinna-asevalitseja Zoe ta koos kaaslastega tol ajal büsantslaste liitlasteks olnud petšeneegide juurde abi järele. Kuid Romanos läks teekonnal kaaslastega tülli ja keisrinna ülesanne jäi täitmata. Pärast lahingutegevuse lõppu ja tagasipöördumist pealinna tõsteti Romanose vastu süüdistus arguses ja talle määrati karistuseks silmanägemisest ilma jätmine. Vaid mõjukate sõprade sekkumine päästis teda kõige halvemast.[1]

 
Miliaresion (Bütsantsi hõbemünt) aastatest 931-944; mündi esiküljel Romanos I büst risti otsas ning tagaküljel Romanose ja tema kaasvalitsejate Konstantinos VII, Christophoros Lakapenose, Stephanos Lakapenose ja Konstantinos lakapenose nimed

Bütsantslaste kaotus bulgaarlastele suurendas niigi tervaid sisepingeid ja võimuvõitlust. Seaduslik valitseja Konstantinos, kes oli ikka veel liiga noor üksi valitsemiseks, pidi seda kõike kõrvalt pealt vaatama. 919. aasta 24. märtsil jõudsid pealinna laevastiku ülemjuhataja Romanose väed. Neid nähes jooksid keisrinna-asevalitseja Zoe pooldajad laiali ning Romanosest sai tegelik olukorra peremees. Oma võimu kindlustamiseks võttis ta mais ette veel ühe olulise manöövri ja pani oma tütre Helena paari 14-aastase Konstantinosega. Seejuures võttis ta enesele tiitli "Keisri isa" (Basileopatōr - basileuse isa). Kuigi Zoel lubati jääda paleesse elama, kaotas ta igasuguse võimu. Sellega ei suutnud aga keisrinna kuidagi leppida. Ta üritas veel sama aasta sügisel Romanost mürgitada, ent see katse ebaõnnestus ja Zoe pühitseti nunnaks. Pärast seda saadeti keisrinna-ema maapakku ja tema jäljed kadusid ajalukku. Zoe edasine saatus ja surma-aasta on teadmata.[2]

Romanose troonile astumise juriidiline vormistamine toimus 17. detsembril 920. aastal, kui Konstantinos VII ja Nikolaos Müstik teda üheskoos pidulikult kroonisid. Pärast seda sümboolset akti hakkas Romanos kõikide vahenditega oma noort kaasvalitsejat kõrvale tõrjuma. Näiteks 921. aastal laskis ta kroonida ka oma vanema poja Christophorose (kaasvalitseja 921-931), muutes ta nii faktiliseks troonipärijaks. Sellele järgnes mõne aasta pärast järgmise kahe poja, Stephanose ja Konstantinose (kaasvalitsejad 924-944) kroonimine. Nii oli keisririigil ühel hetkel koguni viis seaduslikku valitsejat. Ja veel ühele pojale, Theophylaktosele, nägi Romanos ette patriarhi ametiposti.[1]

ValitsemineRedigeeri

Romanost peetakse üldiselt harimatuks, sügavalt ebausklikuks inimeseks, kuid ometi osutus ta poliitikuna küllaltki edukaks. Tema valitsemisaeg oli ka suhteliselt rahulik. Ligikaudu paarikümne aasta jooksul, millal ta oli sisuliselt ainuvalitsejana võimul, toimus provintsides vaid üks tõsisem mäss. Ajalukku on see vastuhakk läinud Basileios Vaskkäe mässu nime all. Basileios oli juba varem vastuhaku eest karistatud ja jäetud paremast käest ilma. Selle asemel kasutas ta mõõgaga vaskproteesi, mis andiski talle hüüdnime Vaskkäsi. Romanosel aga õnnestus see mäss maha suruda.[1]

VälispoliitikaRedigeeri

Vaatamata mõningatele lüüasaamistele bulgaarlaste käest kujunes Romanose ajal suhteliselt soodsaks ka riigi välispoliitiline seisund. Seda eriti pärast 923. või 924. aastal Konstantinoopoli müüride all toimunud Romanose ja Simeoni kokkusaamist, mis lõppes vaherahu sõlmimisega.[1]

Veelgi paremaks muutus olukord sellel suunal mõne aasta pärast, kui sõjakas Simeon suri. Bulgaarlaste uus valitseja Petar suhtus keisririiki suure sümpaatiaga, kinnitades veelgi kahe riigi sõbralikke suhteid abiellumisega Romanose tütre Agathaga.[1]

 
Bütsantsi laevastik tõrjumas Kiievi-Vene laevastiku kreeka tulega 941. aastal

10. sajandi alguseks olid Büsantsi valduste piirideni jõudnud uued vaenlased - petšeneegid. Nende kätte langes ka kogu Dnepri alamjooks, seega võtmetähtsusega osa põhja-lõunasuunalisest kaubateest. Kuigi petšeneegide hõimuühendusest ei kujunenud kunagi klassikalist riiki, moodustus nende hõivatud alast omapärane puhvertsoon Bütsantsi ja Kiievi-Vene vürstiriigi vahel. Kui aga Kiievi suurvürstil Igoril õnnestus sõlmida petšeneegidega liit ja rajada Krimmis ning Musta mere rannikul asunud Bütsantsi valduste vahetusse lähedusse mitmeid uusi asulaid, muutus ta keisririigile ohtlikuks. Konstantinoopolis hakati nüüd väga tähelepanelikult jälgima suurvürsti aktiivset tegevust ja valmistuma sõjaks. Ning kui Igori väed läksid 941. aastal liikvele, oli keiser nende plaanidest hästi informeeritud. Samal ajal seisid keisririigil Konstantinoopoli sadamas vaid vanad laevad, kuna parem osa laevastikust oli hõivatud lahingutegevusega araablaste vastu. Seega oli bütsantslaste üheks esmaseks kaitseülesandeks olemasolevate laevade kiire kaasajastamine ja uute ehitamine.[1]

 
Myrelaioni paleekirik Konstantinoopolis, mille Romanos I tellis 922. aastal perekonna pühamuks

Kui 941. aasta 18. juunil (teiste andmete järgi 8. juulil) algas merelahing, oli bütsantslaste laevastik selleks juba tunduvalt paremini ette valmistatud. Nad avasid tule rasketelt sõjalaevadelt ja põletasid "kreeka tule" abil suurema osa Igori laevastikust (mis koosnes peamiselt ühepuupaatidest), andes sellega vaenlastele hävitava löögi.[1]

Poegade vandenõu & surmRedigeeri

Valitsemise lõpuaastatel läks Romanos oma vanemate poegadega tülli ning loobus mõttest pärandada troon neile. Samuti polnud asja ka nooremast pojast, keda tal suurte raskustega õnnestus 933. aastal upitada patriarhi toolile. Selle poja kireks olid vaid hobused, väidetavalt olevat ta isegi ööbinud vaid tallides. Nii pöördusidki umbes 70-aastase Romanose mõtted taas Konstantinose poole. Kuid isa meelemuutus ei meeldinud tema poegadele ja nad otsustasid haarata võimu jõuga.[1]

944. aasta 16. detsembril Romanos vangistati, viidi paadiga ühele saarele ning pühitseti vägisi mungaks. Vendade võit osutus siiski lühiajaliseks - palee ette koondunud rahvas ja sõjaväelased kuulutasid keisriks Konstantinose. Ning järgmise aasta 27. jaanuaril andis juba Konstantinos omakorda käsu vangistada kaasvalitsejad ning saata nad munkadeks pühitsetuna maapakku. Romanos elas väljasaadetuna veel mõnda aega ja suri 948. aasta 15. juunil.[1]

Eelnev
Konstantinos VII (Zoe asevalitsemise all)
Bütsantsi keiser
17. detsember 919 - 16./20. detsember 944
Järgnev
Konstantinos VII (ainuvalitsejana)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 248-250.
  2. David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 245-247.