Rinnast võõrutamine

Rinnast võõrutamine ehk ablaktatsioon on imiku võõrutamine rinnaga toitmisest koos võimalikult samaaegse rinnapiima erituse lakkamisega emal.

Eristatakse primaarset rinnast võõrutamist, mille puhul lapsele üldse rinda ei anta, ja sekundaarset rinnast võõrutamist, mille puhul võõrutamine toimub pärast rinnaga toitmise perioodi.

Võõrutamise aeg muuda

Loodusrahvastel võõrutati tavaliselt kahe- kuni nelja-aastased lapsed (Mead, Newton 1967), mõnel üksikul juhul alla aasta vanused. Hiinas ja Jaapanis toimus võõrutamine 20. sajandi alguses nelja- kuni viieaastaselt.[1]

18. sajandil oli Euroopas nelja-aastaste imetamine veel levinud, millest annab tunnistust selle laitmine trükisõnas aastast 1725. Aastal 1800 soovitati Inglismaa autoriteetsetes lastekasvatusraamatutes võõrutamist 12-kuuselt, 1850. aastal enamasti 11-kuuselt; nüüd kritiseeriti juba kaheaastaste imetamist.[1]

Katherine Dettwyler (1995) püüdis määrata kultuurimõjudest sõltumatut, loomulikku võõrutusaega, kasutades analoogiat teiste imetajatega. Arvestades noorlooma kaaluiivet, noorlooma ja täiskasvanud looma mõõtmete suhet ning suhet tiinuse kestuse ja jäävhammaste tuleku ajaga, sai ta lapse võõrutusvanuseks kolm kuni seitse aastat.[1]

Pikaaegne rinnaga toitmine on tänapäeva lääne kultuurides ebapopulaarne ja vähe levinud. Saksamaal on keskmine imetamisperioodi kestus mõned kuud. USA-s 1987. aastal avaldatud uurimuse järgi (Rogers, Morris, Taper) kahetses 65% naistest, kes olid rinnaga toitmise lõpetanud kolmekuusel või nooremal lapsel, seda hiljem. Emade käitumisele avaldavad mõju eeskujud. Kauaaegne rinnaga toitmine võimaldab lapsele mitmekülgsemat toitu, vähendab haigestumist teatud haigustesse ja aitab kaasa turvatundele.[1]

American Academy of Pediatrics soovitab rinnaga toita ühe aasta, UNICEF kaks aastat ja rohkem, kui ema ja laps seda soovivad. (Esimesed neli kuni kuus elukuud soovitatakse lisatoitu mitte anda, välja arvatud erandjuhud, näiteks südamerikke puhul võidakse soovitada lisatoitu varem anda, sest laps vajab energiarikkamat toitu[2].) Maailma Tervise Organisatsioon soovitab anda esimesed kuus elukuud ainult rinnapiima, ning seejärel edasi imetada kahe eluaastani ja kauem, suurendades järk-järgult lisatoidu osatähtsust vastavalt lapse isule (responsive feeding)[3]. Üldist õiget võõrutamisaega ei ole, see sõltub ema ja lapse soovist.[1]

Kauaaegse imetamise eelised muuda

  • Kui laps imeb rinda vähemalt aasta, siis tema suu lihased ja motoorika arenevad paremini, mis võib aidata kaasa kõne arengule.
  • Rinna imemine on loomulik viis rahuldada lapse imemisvajadust.
  • Rinnaga toidetavad lapsed on immunoloogilise mõju tõttu ka teisel eluaastal keskeltläbi tervemad. Arengumaades võib see olla elu ja surma küsimus.
  • Rind pakub ehmatanud, haigele või haiget saanud lapsele lohutust. Rinnapiim on haigele lapsele sobiv toit.
  • Imetamine aitab kaasa ema ja lapse lähedasele suhtele ning aitab kaasa lapse emotsionaalsele stabiilsusele.
  • Imetamine pakub kuue kuu jooksul pärast sünnitust rohkem kui 98 protsendilist kaitset rasestumise eest (pärast menstruatsiooni taastumist seda mõju enam ei ole).
  • Imetamishormoonid lõõgastavad ema.
  • Mida pikem on imetamisperiood, seda väiksem on risk haigestuda enne menopausi rinnavähki (Romieu jt 1996) või hiljem osteoporoosi.[1]

Võõrutamise ajendid muuda

Emad otsustavad võõrutamise aja üle järgmiste tegurite mõjul:

  • Lapse vanus. Arvestatakse nii oma tunnet kui ka sotsiaalseid ootusi selle kohta, kui kaua tuleb last rinnaga toita.
  • Ema haigus. Harvadel juhtudel tingib haigus või ravimid vajaduse laps rinnast võõrutada. Näiteks rinnapõletik ei nõua võõrutamist. Ravimitel on enamasti alternatiivid, mis ei ole lapsele kahjulikud. Ka menstruatsiooni taasalgamine ei nõua võõrutamist.
  • Lapse haigus. Väga harva tingib lapse haigus (näiteks huulte väärareng, mille tõttu laps ei suuda nii palju imeda, et piisavalt toitu saada) võõrutamisvajaduse; enamasti leevendab rinnapiim haigust. Ka hammaste tulek ei nõua võõrutamist.
  • Uus rasedus. Günekoloog ütleb sageli rasedale, et rinnaga toitmine võib loodet kahjustada. Asi võib olla enneaegsetes tuhudes, mida imetamisega kaasnev oksütotsiini tootmine võib võimendada. Rasedus ei nõua võõrutamist, kui ema on terve.
  • Ema kurnatus. Ema võib otsustada lapse võõrutada suure üleväsimuse või tugeva stressi tõttu. (Väikese imiku puhul nõuab rinnaga toitmine vähem energiat; pealegi see rahustab ema.)[1]
  • Ema tööleminek. Tööleminek ei nõua võõrutamist, sest imetavatele emadele on ette nähtud imetamispausid, mida saab kasutada imetamiseks või piima väljapumpamiseks.

Võõrutamise viisid muuda

Päevapealt võõrutamine muuda

Järsu võõrutamise otsus võidakse teha kurnatuse tõttu või vajaduse tõttu ema ja laps lahutada, näiteks haiguse tõttu. Lapsel võib see tekitada emotsionaalse trauma, sest rinnaga toitmine pakub talle lähedust ja lohutust. Kui piima ära ei lüpsta, võib see emal tekitada piimapaisu, mille tagajärjeks võib olla rinnapõletik või mädanik. Hormoonide taseme järsud kõikumised, eriti prolaktiini taseme järsk langus, võivad põhjustada või tugevdada depressiooni.[1]

Järkjärguline võõrutamine muuda

Järkjärguline võõrutamine (mitme nädala jooksul) on nii emale kui ka lapsele vähem koormav kui järsk võõrutamine. Näiteks jäetakse ära iga nädal (või iga kahe-kolme päeva tagant) üks rinnapiima söögikord. Nii langeb ema piimaeritus sujuvalt, lapsel on aega harjuda tahke toiduga ning teiste suhtlusviisidega.[1]

Loomulik võõrutamine muuda

Loomuliku võõrutamise puhul otsustab laps ise, millal ta rinnast loobub. See hetk võib eri lastel olla väga erinev, aga see ei ole peaaegu kunagi esimesel eluaastal. Loomuliku võõrutamise teeb raskeks teiste arvamuse surve. Et aidata sellele vastu seista, on loodud imetamisgruppe.[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Gabi Hohmann. Abstillen – wann und wie?, familienhandbuch.de, 29. märts 2010.
  2. Abstillen, kindergesundheit-info.de
  3. "Guiding principles for complementary feeding of the breastfed child" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. juuni 2014. Vaadatud 4. juunil 2014.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda