Ringhääling on raadio- või televisiooniprogrammide edastamine antenni- või kaabellevivõrgu kaudu kodeerimata või kodeeritud kujul, eesmärgiga teha need üldkasutatavate vastuvõtuvahenditega üldsusele kättesaadavaks.[1]

Raadioajakirjaniku töövahendid

Sõnakasutusest

muuda

Oskussõna ringhääling (ingl. broadcasting) võeti kasutusele 1923. aastal[2] ja sellega tähistati avalikke raadiosaateid andvat ringhäälinguasutust (näiteks Raadio Ringhääling, Riigi Ringhääling). Kui 1950. aastatel algas telesaadete edastamine, nimetati eraldi raadiot ja televisiooni (nt oli Eesti NSV Riiklik Televisiooni ja Raadio Komitee). Oskussõna ringhääling seostus veel pikka aega ainult raadioga.[3]

Üldistava terminina võeti sõna ringhääling kasutusele 2007. aastal, kui Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühendamisel loodi Eesti Rahvusringhääling (lühend ERR).[4] ERR on sõltumatu avalik-õiguslik (avaõiguslik) juriidiline isik, mis toodab tele- ja raadioprogramme (k.a saateid) ning pakub muid meediateenuseid.[5]

Üldtähenduses on sõna ringhääling kasutatud ka näiteks nimes Euroopa Ringhäälingute Liit. Ringhäälinguid eristavateks oskussõnadeks on raadioringhääling ja televisiooniringhääling.

Ringhäälingu ajaloost

muuda

Ringhääling tugineb 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses toimunud edusammudele elektroonika ja raadiotehnika alal. Kuid alles pärast Esimest maailmasõda algas ringhäälingu tõeline võidukäik kogu maailmas.

Regulaarseid raadioringhäälingu saateid alustati Ameerika Ühendriikides 1921. aastal, Euroopa maades alates järgmisest aastast, Eestis 18. detsembril 1926.

Korrapäraseid televisioonisaateid hakati mitmes riigis edastama 1930. aastate teisel poolel.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Ringhäälinguseadus
  2. "Ringhääling Eestis 80 aastat". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 4. mail 2015.
  3. Ringhääling – EE, 8. kd, 1995, lk 148
  4. Eesti Rahvusringhäälingu seadus
  5. Eesti Rahvusringhääling – TEA e-Entsüklopeedia