Riigimees

Platoni dialoog

"Riigimees" (kreeka Πολιτικός) on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis kirjutatud filosoofiline teos, mis kuulub üldise arvamuse kohaselt Platoni hiliste dialoogide hulka.[1]

Dialoogi "Riigimees" algus vanimas säilinud keskaegses käsikirjas

Tegemist on kolmanda osaga kolmest dialoogist koosnevas triloogias. Triloogia esimene osa on "Theaitetos", milles lepitakse kokku "Sofistis" aset leidev vestlus, kusjuures dialoog toimub "Theaitetose" vestlusele järgneval päeval. "Sofistile" järgneb omakorda dialoog "Riigimees". Triloogia toimumisaja kohta "Riigimehes" teavet pole, seda määratleb (aastal 399 eKr) üksnes dialoogi esimene osa "Theaitetos".[2]

"Sofistis" kohtuvad Sokrates, Theaitetos ja Theodoros Eleast pärit võõraga. Sokrates küsib temalt, kas Eleas ka sofiste, riigimehi ja filosoofe eristatakse ja kuidas neid seal määratletakse.[3] Eleast pärit nimetu võõras väidab, et need kolm tõepoolest erinevad. Dialoogi teises osas käib arutelu selle üle, kuidas määratleda sofisti, kolmandas aga selle üle, kuidas määratleda riigimehi. Kolmandas dialoogis tuleb mängu ka noor Sokrates, kes "Sofistis" sõna ei saanud ja asendab nüüd võõra vestluspartnerina Theaitetost. Kolmas isik ehk filosoof jääb käsitlemata; tõenäoliselt Platon ka sellist dialoogi ei kirjutanud.[4]

Dialoogis esinev võõras kannab nimetust elealane, kuna dialoogi toimumisajal oli Elea Kreeka filosoofia üks keskuseid, kus toimusid põhilised arutelud oleva ja mitteoleva suhetest, ja kus elasid Parmenides ning Zenon.[5] Tegemist pole tõenäoliselt reaalse isikuga; ka ei väljenda võõras usutavasti Platoni seisukohti, mida esindab dialoogides tavaliselt Sokrates. Giuseppe Agostino Roggerone arvates esindab võõras Aristotelese seisukohti, mis olid dialoogi kirjutamise ajaks juba välja kujunenud ja millega Platon kui tema õpetaja ka kursis oli.[6]

Dialoogis vestlevad omavahel Elea võõras ja noor Sokrates; vana Sokratese roll piirdub sissejuhatusega. Riigimehe kirjeldamiseks kasutatakse algul "Sofistis" kasutatud meetodit, kus olevat eristatakse dihhotoomse rühmadesse jagamise kaudu.[7] Meetodi tulemusel määratletakse riigimeest kui sulgedeta kahejalgsete karjast, mispeale võõras märgib irooniliselt, et kui selline kunst tõepoolest esinema peaks, siis oleks riigimehe amet just see. Arutelu käigus üritab noor Sokrates elusolendeid rühmitada inimesteks ja mitteinimesteks, mida võõras peab vääraks, sest nii võiks ka sookured olendeid liigitada sookurgedeks ja mittesookurgedeks, pannes ka inimesed sellesse viimasesse rühma.[8]

Seejärel jutustab võõras ühe müüdi ja alustab teistsuguse meetodiga, lahates riigimehe ametit sel moel, et eristatakse seda sama valdkonna teistest ametitest.[9] Nii nagu "Sofistis" kasutati meetodi selgitamiseks näitena õngitsejat, nii kasutab Elea võõras siin näitena kangrut. Ta jõuab järeldusele, et riigimees peab arendama riigis harmooniat ja koostööd, milleks on vajalik arendada ka selle elanike mõõdukust.[10]

Osalt käsitleb Platon siin samasid teemasid kui dialoogis Politeia. Ta peab riigimehe kunsti millekski selliseks, mida igaüks ei valda, seega kuulub otsustusõigus valitud eliidile, kes seda kunsti teab.[11] Kui noor Sokrates küsib seaduste kohta, siis ei pea võõras neid vajalikeks. Ta võrdleb riigimehe ametit tüürimehe (kasutatav sõna naúklēros tähendab nii kaptenit kui tüürimeest) ja arsti ametitega, kes teevad otsuseid lähtuvalt oma kompetentsist, aga mitte ettekirjutustest ja reeglitest. Ühtlasi võrdleb ta erinevaid riigivorme.

Samas möönab võõras seaduste vajalikkust, sest tõelised riigimehed on haruldased. Nagu arst ja treener teevad ettekirjutusi isikutele, kellest nad pikemat aega lahus peavad olema, nii teevad riigimehed ka seaduseid, et need valitseks rahvast siis, kui neil valitsemisoksustega isikuid eesotsas pole.

Lõpuks jõuab võõras järeldusele, et mitte iga valitseja ei valda riigivalitsemise kunsti. On ka neid, kes esitavad selle pähe näivaid teadmisi, olles seega oma olemuselt sofistid.

Viited muuda

  1. Michael Erler: Platon, Basel 2007, lk. 245.
  2. Platon, Theaitetos 210d.
  3. Platon, Sophistes 216c–217b.
  4. Mary Louise Gill, Philosophos: Plato's Unwritten Dialogue, Oxford University Press, 2012.
  5. Friedo Ricken: Platon: Politikos. Übersetzung und Kommentar, Göttingen 2008, Lk. 87 f.
  6. Giuseppe Agostino Roggerone: La crisi del Platonismo nel Sofista e nel Politico, Lecce 1983, lk. 45–79
  7. Margarita Kranz: Das Wissen des Philosophen, Tübingen 1986, Lk. 64–68.
  8. Michael Wedin: Collection and division in the Phaedrus and Statesman. Revue de Philosophie Ancienne 5, 1987, Lk. 220–233.
  9. Mitchell Miller, The Philosopher in Plato's Statesman, Parmenides Publishing, 2004.
  10. Hans Joachim Krämer: Arete bei Platon und Aristoteles, Heidelberg 1959, Lk. 148–154
  11. Cooper and Hutchinson (1997). "Introduction to Politikos".

Kirjandus muuda