Reaganoomika

Reaganoomika ehk reiganoomika oli Ameerika Ühendriikide presidendi Ronald Reagani (ametiaeg 1981–1989) majanduskava, mis seisnes muu hulgas ettevõtluse riikliku reguleerimise vähendamises, ettevõtjatele kehtinud piirangute tühistamises, maksude alandamises. Need ümberkorraldused aitasid USA-l majanduskriisist üle saada.

Reaganoomika muuda

Ronald Reagan

Reaganoomika (inglise keeles reaganomics) – Ameerika Ühendriikide majanduspoliitika aastatel 1981–1989 president Ronald Reagani ajal. On seotud võimule tulnud respublikaanide parteiga, neokonservatiivse laine tõusuga paljudes arenenud lõunariikides. Reaganoomika aluseks oli majanduse pakkumise teooria. Reguleerida ei tulnud mitte toote nõudmist, vaid produkti tootmise stimuleerimist.^[1]

Reaganoomika põhipunktid on:

Valitsuse kulude vähendamine
Maksude vähendamine
Riigi majandusse sekkumise vähendamine
Inflatsiooni vähendamine raha massi vähendamise kaudu.^[1]

Põhimõte muuda

Neokonservatiivse teooria põhjal toimus konservatiivne pööre majanduses 1970.–1980. aastate piiril. Neokonservatiivide kreedo ja poliitika erines nende omast, kes määrasid terve sõjajärgse ühiskonna arenemise põhiparameetreid. Suuna aluseks oli pakkumise kontseptsioon. Eelistama hakati kokkuhoidu, mitte kulusid. Pakkumise kontseptsioon seetõttu deklareerib kokkuhoiu suurendamise vajadust ja suhtelist tarbija nõudmiste vähendamist. Olulisemaks pakkumisteooria jooneks oli maksude esiletõstmine. Mitteinflatsioonilise kasvu saavutamiseks on vaja mõjutada tootmist, maksude vähendamise kaudu, ülem maksumäärade vähendamine korporatsioonide tulude peale ja isiklike tulude peale. Oluliseks komponendiks on riigi kulude vähendamine koos maksumäärade vähendamisega. Samal ajal R. Reagan tahtis suurendata kulutusi relvastusele. Reaganoomika põhielemendiks sai 1981. aastal vastu võetud seadus maksumäärade kohta. Ta nägi ette etapilist isikutulumaksu vähendamist 23% peale, 70–50% maksimaalsed maksumäärad tuludele kapitalist, amortisatsiooni ärakirju tähtajade vähendamine, investeerimismaksude soodustuste suurendamist. Viie aasta jooksul maksude lühendamine pidi kahandama laekumise riigi eelarvesse peaaegu 750 miljardi dollari peale. Need määrad pidid stimuleerima tööd, kokkuhoidu, investeerimist. Sellest tuleb tööpuuduse vähendamine, tootmiste suurendamine ja Ameerika toodete konkurentsivõime maailma turgudel. See kõik võimaldab majanduse kasvu.^[2]

Reaganoomika tulemused muuda

Kuid praktika näitas et teoreetiline skeem töötas teistmoodi. Maksude stiimulid ei vältinud majandusliku kriisi. Sõjajärgses perioodis see kriisis oli kõige raskem oma kestvuses, tööpuuduses, tootmise langemisel. 1983. aastal saabus konjunktuuri parenemine. Aasta keskmised töötootmise kasvu tempod selle perioodi jooksul olid 0,9%, kuigi olid mõne võrra suuremad kui aastatel 1973–1981 (0,6%), kuid andsid järele kogu sõjajärgsele perioodi näitarvele – 1,9%.^[3] Ameerika ühiskonnas sai tundlikuks tendents ebavõrdsele materiaalsele seisule. Maksude vähendamisel võitsid jõukad kihid ja rida sotsiaalsete programmide koondamisel said kannatada vähekindlustatud pered. 1986. aastal võttis senat vastu seaduse "maksureformist". Tema eesmärgiks oli võtta arvesse mõningaid kriitilisi märkusi 1981. aasta seaduse kohta ning kompenseerida selle negatiivseid mõjusid. Viimase reformi põhieesmärgiks oli ülemmaksumäärade alandamine nii eraisiku tulumaksu peale, kui ka korporatsioonide maksu tulu peale.^[2]

Kokkuvõte muuda

Neokonservatiivide astutud sammud tõid riigi rolli funktsioonide üsna suureks ümberkasvamiseks. Muutus tema roll majanduses, ametiühingud ei mänginud enam olulist rolli. Riigi tegevusse tuleb sisse turuelement, kaob kindel piir riikliku ja isikliku vahel. Vaba kaubandus osutub reaganoomika ekspordivahendiks. See suund aitas pääseda Ameerika kampaaniatel teiste maade turule, soodustas tehnilist progressi USA-s, nende majanduse struktuurilist ümberehitamist ja rea probleemide (nt inflatsiooni) lahendamist.^[2]

Viited muuda

↑ ^1,0 ^1,1 http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0%B5%D0%B9%D0%B3%D0%B0%D0%BD%D0%BE%D0%BC%D0%B8%D0%BA%D0%B0
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Маркова А.Н., Кривцова Н.С., Квасов А.С. и др. История мировой экономики. Хозяйственные реформы 1920–1990 гг.: Учебное пособие/ Под ред. проф. А.Н. Марковой. М.: Закон и право, ЮНИТИ, 1995. – 192 с.
↑ http://www.finman.ru/articles/2001/5/602.html

Vaata ka muuda

[ru.wikipedia.org-1] 1,0 ^1,1 http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0%B5%D0%B9%D0%B3%D0%B0%D0%BD%D0%BE%D0%BC%D0%B8%D0%BA%D0%B0

[ReferenceA-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Маркова А.Н., Кривцова Н.С., Квасов А.С. и др. История мировой экономики. Хозяйственные реформы 1920–1990 гг.: Учебное пособие/ Под ред. проф. А.Н. Марковой. М.: Закон и право, ЮНИТИ, 1995. – 192 с.

[3] ttp://www.finman.ru/articles/2001/5/602.html

[1]

[2]

[3]