Rahvuskogu valimised
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2016) |
Rahvuskogu valimised toimusid Eestis 12., 13 ja 14. detsembril 1936.[1] Valimisaktiivsus oli 57,8%.[2]
Rahvuskogu Esimese Koja valimiste päevadeks määrati 12., 13. ja 14. detsember 1936 (Riigivanema otsus nr. 688-a 14. oktoobrist 1936; RT 1936, 86, 706).
Rahvuskogu moodustamise seaduse (RT 1936, 81, 654) kohaselt jaotati Rahvuskoja Esimese Koja valimisteks Eesti 80 iseseisvaks valimisringkonnaks ning iga valimisringkond valis ühe Esimese Koja liikme. Kandidaat pidi olema 25 aastat vana, hääleõiguslik ning esitama vähemalt 100 hääleõigusliku kodaniku toetusallkirja. Kautsjon kandidaadi kohta oli 250 krooni. Valituks tunnistati kandidaat, kes on saanud valimisringkonnas kõige rohkem hääli. Kui valimisringkonnas seati üles ainult 1 kandidaat, hääletamist ei korraldatud ning kandidaat tunnistati valituks.
Rahvuskoja Teine Koda moodustati järgmiselt:
- kaks kohtute esindajat,
- seitse omavalitsuste esindajat,
- kolmteist majanduslike ja kutseliste omavalitsuste esindajat,
- üks vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste esindaja,
- kaks ülikoolide esindajat,
- kaks Kaitseliidu ja üks Vabadusristi kavaleride esindaja;
- kaks kirikute esindajat,
- kümme Riigivanema poolt määratud liiget.
Täpse esindajate valimise korra sätestas Rahvuskogu moodustamise seadus. Teise Koja liikmed valiti reeglina organisatsioonisisestel valimistel. Näiteks pidi kohtute esindajatest üks olema kohtunik, teine võis olla ka prokurör või vannutatud advokaat, ülikoolide esindajatest pidi üks olema Tartu Ülikooli ja teine Tallinna Tehnikainstituudi poolt valitud, Kaitseliidu esindajatest oli üks Kaitseliidu ülem ja teine valiti Naiskodukaitse liikmete seast, kirikute esindajateks oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop ning teine Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit.
Esimese Koja valimisteks seati üles seati 113 kandidaati. 50 valmisringkonnas jõudis maakonna seltskondlik komitee kandidaadi isiku suhtes kokkuleppele ja üles seati üks kandidaat. Olukorras, kus poliitiline tegutsemisvabadus oli piiratud, opositsioon Rahvuskogu valimisi boikoteeris. Konstantin Päts ütles sellise teguviisi kohta: Meie ei karda opositsiooni, meie ei ole ka Rahvuskogu valimiste juures keelanud ära kandidaate üles seada. Mina olen isiklikult neile inimestele, kes kanget opositsiooni teinud, ettepaneku teinud, et tulgu ja tehku Rahvuskogus tööd. Nemad arvasid siis, et neil ei ole paras aeg tulla. Nähtavasti arvasid nad, et ei saa enamust.
50 valimisringkonnas kandideeris ainult üks kandidaat ja seal seega hääletamist ei korraldatud. Kõige kõrgem kandideerimisaktiivsus oli kolmes ringkonnas, kus oli üles seatud kolm kandidaati mandaadi kohta. ("Rahvuskogu Esimese Koja liikmete kandidaatide nimekiri valimistel 12-12., 13. ja 14. detsembril 1936 - RTL 1937, 99, lk 4622).
Tulemused
muudaErakond | Hääled | % | Kohti |
---|---|---|---|
Seltskondlike komiteede kandidaadid | |||
Muud | |||
Vigaseid hääli | 6,323 | – | – |
Kokku | 156,940 | 100 | 80 |
Vaata ka
muuda- Rahvuskogu 6. valimisringkond
- Rahvuskogu 12. valimisringkond
- Rahvuskogu 14. valimisringkond
- Rahvuskogu 18. valimisringkond
- Rahvuskogu 21. valimisringkond
- Rahvuskogu 24. valimisringkond
- Rahvuskogu 25. valimisringkond
- Rahvuskogu 28. valimisringkond
- Rahvuskogu 29. valimisringkond
- Rahvuskogu 30. valimisringkond
- Rahvuskogu 31. valimisringkond
- Rahvuskogu 39. valimisringkond
- Rahvuskogu 40. valimisringkond
- Rahvuskogu 41. valimisringkond
- Rahvuskogu 42. valimisringkond
- Rahvuskogu 44. valimisringkond
- Rahvuskogu 45. valimisringkond
- Rahvuskogu 46. valimisringkond
- Rahvuskogu 47. valimisringkond
- Rahvuskogu 48. valimisringkond
- Rahvuskogu 49. valimisringkond
- Rahvuskogu 50. valimisringkond
- Rahvuskogu 53. valimisringkond
- Rahvuskogu 55. valimisringkond
- Rahvuskogu 59. valimisringkond
- Rahvuskogu 60. valimisringkond
- Rahvuskogu 61. valimisringkond
- Rahvuskogu 65. valimisringkond
- Rahvuskogu 69. valimisringkond
- Rahvuskogu 71. valimisringkond
- Rahvuskogu 73. valimisringkond
- Rahvuskogu 75. valimisringkond
Viited
muuda- ↑ Nohlen, D & Stöver, P (2010) Elections in Europe: A data handbook, p574 ISBN 978-3-8329-5609-7
- ↑ Nohlen & Stöver, p581