Rahvaarst

Rahvaarst (ka maatark, Setumaal maanatark[1]) on isik, kellel usutakse olevat erilised oskused, mis lubavad ravida nii inimesi kui ka koduloomi.[2]

IseloomustusRedigeeri

Viimastel sajanditel Eestis tegutsenud rahvaravitsejad jätkasid muistsete läänemeresoome nõidade kõige olulisema põlise ülesande täitmist - ravimist. Nende ravivõtetes ühinesid vanad uskumused, kogemuslikud oskused ja rohud, maagilised võtted ning omaaegsed teadmised meditsiini kohta.

Rahvaarstide nimetus lähtus peamiselt kasutatavatest ravivõtetest ja -vahenditest:

  • lausuja, ka posija[3], kes arstis põhiliselt nõiasõnadega.
  • soolapuhuja ka soolapuhkja [4], kes luges raviks kasutatavale soolale sõnad peale.
  • veetegija, ka katsuja [5], kes ennustas ja arstis vee ning viina abil.
  • (soone)tasuja, kes masseeris ehk tasus haigeid sooni (lihaseid-kõõluseid).
  • kupumoor, ka kuppar[6], kes pani kuppe.
  • tuusija ehk tundja oli rahvaarsti vana nimetus Põhja-Eestis.[7]

Rahvaravitsejad olid Eesti talurahva peamised ravitsejad 19. sajandini, mil aina enam alustasid tööd koolitatud arstid.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Murdekaart. Väike murdesõnastik.
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 239
  3. Murdekaart. Väike murdesõnastik.
  4. Murdekaart. Väike murdesõnastik.
  5. Murdekaart. Väike murdesõnastik.
  6. Murdekaart. Väike murdesõnastik.
  7. Murdekaart. Väike murdesõnastik.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri