Rõuk oli vilja, heina, põhu vm koresööda järelkuivatamiseks tehtud puidust sisetoestikuga kuhilas[1]. Põhjaeesti murretes nimetati rõuku ka aun, Saaremaal reigas[2].

Neid võis olla mitmesuguse kujuga: koonusjast rõuku nimetati ka kärbis, kaarjast aun, katusjast rõuguredel ning seinakujuga rõuku sard. Rõukude toestikuks olid oksatüügastega teibad, latid, neli- või kolmnurksed rõuguredelid, aga ka maasse löödud vaiad, mille vahele pingutati traat. Samuti tähendas rõuk mõnel pool Eestis nimetatud ehitisele pandud heina- või viljakuhilat.[1]. 19. sajandi II poolest alates olid enim kasutatusel vastamisi seatud rõuguredelid, mille otspuudes paiknesid tapitud rõhtlatid[2].

Lõuna-Eestis nimetati rõuguks veel vankrikorvi külgtugesid, mis olid poolviltu kaldu väljapoole. Rõugud oli äravõetavad või püsikinnitusega[2].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 183
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 261