Potsdami hiiglased

Potsdami hiiglasteks kutsuti 6. Preisi jalaväerügemendi sõdureid, kes olid spetsiaalselt välja valitud nende erilise pikkuse pärast. Rügement asutati 1675. aastal ja likvideeriti 1806. aastal pärast Preisimaa kaotust Napoleonile. Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I (1688–1740) valitsemisajal oli selle üksuse nimi saksa keeles Potsdamer Riesengarde ('Potsdami hiiglaste vahtkond'), kuid preislased panid neile hüüdnime Lange Kerle ('pikad poisid').

Rügemendi ajalugu

Rügement asutati 1675. aastal kahe pataljoni suurusena ja nimega Regiment Kurprintz ('kuurprintsi rügement'). Seda juhtis Brandenburgi tolleaegse kuurvürsti poeg Friedrich, kellest sai hiljem Preisi kuningas Friedrich I. 1688. aastal sai rügemendi nominaalkomandöriks hilisem Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I. Pärast Friedrich Wilhelm I troonile tõusmist 1713. aastal asus ta tugevdama oma sõjaväge, palgates 40 000 palgasõdurit. Ta oli juba hakanud värbama pikemat kasvu nekruteid ja vajas neid igal aastal mitusada juurde.

Pikkade sõdurite arvu suurenemisel sai rügement hüüdnime Potsdami hiiglased. Alguses oli nõutav pikkus 6 Preisi jalga (umbes 1,88 m)^[1], mis on tunduvalt pikem tollasest ja praegusest keskmisest. Kuningas ise oli umbes 160 cm pikk^[2]. Ta püüdis pikki sõdureid hankida mis tahes viisil, sealhulgas värvates neid teiste riikide armeedest või neid koguni mujalt röövides. Austria keiser, Venemaa keiser Peeter I ja isegi Osmanite riigi sultan saatsid talle sõbralike suhete edendamiseks pikka kasvu sõdureid. Näiteks Peeter I saatis neid vastukingituseks kuulsa merevaigutoa eest^[3]. Kuningas läks koguni nii kaugele, et sundis pikki sõdureid suguühtesse pikka kasvu naistega, et "toota" uusi pikka kasvu mehi. Paraku olid sellistel paaridel enamasti tavapikkuses lapsed ja oma eesmärki selline tegevus ei täitnud.^[4] Pikkade sõdurite palk oli kõrge, kuid mitte kõik ei olnud rahul, eriti kui neid oli värvatud sunniviisiliselt, ning üritasid põgeneda või teha enesetappu.

Ehkki Preisimaa sekkus põgusalt Põhjasõtta, ei osalenud Potsdami hiiglaste rügement tema valitsemisajal kordagi lahingutegevuses. Mõnede allikate kohaselt oli aga pikkade sõdurite värbamisel nimelt sõjaline põhjus: pikkadel sõduritel oleks eestlaetavate püsside musketite laadimine läinud lihtsamalt ja kiiremini, mis andnuks lahingus vastase ees eelise^[5]. Samas väidab teine allikas, et pikad sõdurid olid oma pikkuse tõttu lahingukõlbmatud (olid paremaks sihtmärgiks või vaevas neid mingi tervisehäda nagu gigantism)^[6].

Kuningas treenis ja drillis oma rügementi iga päev. Samuti meeldis talle maalida mälu järgi nende portreesid. Ta näitas neid väliskülalistele ja võimukandjatele, et muljet avaldada. Aeg-ajalt lasi ta neil oma tuju tõstmiseks enda eest läbi marssida, isegi siis, kui ta ise oli haigevoodis. Selle paraadi eesotsas oli siis rügemendi maskotiks olnud karu. Kord pihtis kuningas Prantsuse suursaadikule, et "maailma ilusaim tüdruk või naine jätaks mind ükskõikseks, kuid pikad sõdurid – nemad on mu nõrkus."

Nende vormiriietus järgis tol ajal kasutuses olnud malli: punane müts, kuldse voodriga Preisi sinine jakk, sarlakpunased püksid ja valged kedrid.

Teadaolevalt oli üks pikemaid sõdureid iirlane James Kirkland, kes oli 2,17 meetrit pikk. Ta toimetati jõudu kasutades Portsmouthi sadamast Preisi sadamasse ja viidi rügementi. Temast on säilinud maal. Rügemendis teenis ka teine iirlane, luuletaja Tomás Ó Caiside. Rügemendi koosseisu kuulus ka tuntud Soome hiiglane Daniel Cajanus.

Kui kuningas 1740. aastal suri, koosnes rügement 3200 mehest. Tema järeltulija Friedrich II Suur ei jaganud oma isa vaimustust pikkadest sõduritest ja sellise rügemendi ülalpidamine tundus talle tarbetu kuluna. Rügement saadeti sisuliselt laiali ja suur osa selle liikmetest liideti teiste üksustega. Rügement ise alandati pataljoniks (Garde-Grenadier nr 6) ja palgati Austria pärilussõja ajal, kus osales 1745. aastal Hohenfriedbergi lahingus ning samuti Rossbachis, Leuthenis, Hochkirchis, Liegnitzis ja Torgaus kogu seitsmeaastase sõja vältel. Pataljon alistus Erfurdi ja Prenzlau lähedal pärast Preisi lüüasaamist Jena-Auerstedti lahingus 1806. aastal ning saadeti laiali.

Traditsioon

Alates 1990. aastast tegutseb Potsdamis eraühing, mis on üritanud tugineda Lange Kerlsi rügemendi traditsioonile ja säilitada selle üksuse mälestust.

Viited

↑ meyers.de Archived 2010-05-26 at the Wayback Machine
↑ militaergeschichte.de Archived 2008-12-10 at the Wayback Machine
↑ Rolf Fuhrmann: Die Langen Kerls - Die preussische Riesengarde 1675/1713-1806, Zeughaus Verlag, Berlin 2007
↑ Stephen S. Hall. Size Matters: How Height Affects the Health, Happiness, and Success of Boys - and the Men They Become. Houghton Mifflin Harcourt, 12. sept 2006 - 405 pages.
↑ Jürgen Kloosterhuis: Legendäre „lange Kerls“. Quellen zur Regimentskultur der Königsgrenadiere Friedrich Wilhelms I., 1713–1740, Berlin 2003, ISBN 3-923579-03-9
↑ Kurt Zeisler: Die Langen Kerls. Das Leib- und Garderegiment Friedrich Wilhelms I., Frankfurt/Main 1993

Välislingid

Ühing Lange Kerls

[1] yers.de Archived 2010-05-26 at the Wayback Machine

[2] taergeschichte.de Archived 2008-12-10 at the Wayback Machine

[3] Rolf Fuhrmann: Die Langen Kerls - Die preussische Riesengarde 1675/1713-1806, Zeughaus Verlag, Berlin 2007

[4] Stephen S. Hall. Size Matters: How Height Affects the Health, Happiness, and Success of Boys - and the Men They Become. Houghton Mifflin Harcourt, 12. sept 2006 - 405 pages.

[5] Jürgen Kloosterhuis: Legendäre „lange Kerls“. Quellen zur Regimentskultur der Königsgrenadiere Friedrich Wilhelms I., 1713–1740, Berlin 2003, ISBN 3-923579-03-9

[6] Kurt Zeisler: Die Langen Kerls. Das Leib- und Garderegiment Friedrich Wilhelms I., Frankfurt/Main 1993

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]