Polatski Eufrosiina klooster

Polatski Eufrosiina klooster (valgevene keeles Спаса-Ефрасіннеўскі манастыр 'Lunastaja- [ja] Eufrosiina klooster', kasutatakse ka nimetust Монастырь у церкви Спаса 'Klooster Lunastaja kiriku juures') on õigeusu nunnaklooster Polatskis, Valgevene õigeusu kiriku üks vanimaid keskusi. Kloostri asutas vürstitar Eufrosiina Polatskist, kes kuulutati pühakuks ning kes on tänapäeval Valgevene kaitsepühak.

12. sajandist Issandamuutmise kirik

Issandamuutmise kiriku põhiplaan ja läbilõige (1903)

Eufrosiina kellia kirikus 1910. aastal, klaaskastis Tunnustähe Jumalaema ikooni ees on Eufrosiina rist

Eufrosiina rist eest- ja tagantvaates. 1863

Ristiülendamise kirik

Ajaloost

Klooster asutati 1128. aastal. Vürst Georgi Vseslavitši tütar Predslava, lükanud tagasi talle tehtud abieluettepaneku, lasi end nunnaks pühitseda, saades nime Aleksandria Euphrosyne järgi, ning sai piiskopilt õnnistuse asutada naisklooster Polacki Püha Sofia katedraali lähedale. Klooster oli pühitsetud Issanda muutmisele (sellest kloostri originaalnimetuse esimene pool). Kloostri asukate hulgas olid ka Eufrosiina sugulased, tema õde Gordislava, nunnana Eudokia ja nõbu Zvenislava, nunnana Eupraksia, – Połacki vürsti Boris Vseslavitši tütar. Nunnad kopeerisid kloostris tekste ja raamatuid, laulsid, õmblesid ning tegid muud käsitööd.

Issandamuutmise kirik

1161. aastal ehitati kloostrisse Issandamuutmise kirik, mis on ümber ehitatud kujul säilinud tänaseni ja kuulub Kiievi-Vene kirikuarhitektuuri vanimate mälestiste hulka.

Kuuepiilariline ristkuppelkirik oli kõrge risttahuka kujuga ja selle vertikaalsust rõhutasid seinu liigendavad poolsambad, zakomarad, mida oli kaks rida, meenutades ajalooliselt hilisemat ehituselementi kokošnikuid, ja eenduvad ehisliistud akende kohal (brovka). Kirikul oli üks apsiid ja üks kõrgel tambuuril asuv kuppel nelitise kohal. Külglöövid olid võrreldes pealööviga märgatavalt kitsamad. Kiriku lääneosas oli koorirõdu.

17. ja 19. sajandil uuendati kiriku katust, mis põhiosas ei muutnud küll seinte kujundust, kuid kaotas unikaalset kaks rida üksteise kohal asuvaid zakomarasid. 1830. aastatel võeti kirikust ehituskive, ent peagi teadvustati ehitise ajaloolist väärtust ja ehitati kirik taas üles.

Kirikus asuvad hästi säilinud freskod 12. sajandist. Freskode avamise ja konserveerimise töö veel käib, näiteks avastati lõunalöövist kelliast 13. sajandist pärinev Eufrosiina posthuumne kteetoriportree. 12. sajandist pärinevad mitmed harvaesinevate süžeedega seinamaalid, sealhulgas kiriku lääneosas avastatud fresko püha Antoniuse ja kentauriga.

Kirik on kantud UNESCO maailmapärandi nimistu esialgsesse nimekirja.

• 
  Kiriku algse välimuse rekonstruktsioon (I. Chozieraŭ, 1927)
• 
  Aleksandria Euphrosyne elulugu
• 
  Pühaku portree lõunaseinal
• 
  Kristuse sündimine
• 
  Laatsaruse ülesäratamine
• 
  Jeesuse esitamine templis
• 
  Siimeon ja Hanna
• 
  Eufrosiina kteetorina

Püha Eufrosiina rist

Samal 1161. aastal annetas Eufrosiina kirikule kullatud risti. Kahe põikpuuga rist, milles oli relikviaar mitme pühaku säilmetega ja mis pärimuse järgi oli tehtud Kristuse risti osast, on tuntud Püha Eufrosiina ristina ning see on olnud üks Valgevene rahvusaaretest. Risti nikerdas ja kaunistas kohalik juveliir Lazar Bohsha. 13. sajandil viidi rist Smolenskisse, 1563. aastal, Ivan Julma ajal, toodi kloostrisse tagasi.

Hilisem ajalugu

1580. aastal anti klooster jesuiitidele pärast seda, kui Stefan Batory oli Polacki vallutanud. 1654. aastal sai sellest taas õigeusu klooster ja 1667. aastal uuesti jesuiitide klooster kuni 1820. aastani. 1832. aastal anti klooster õigeusu kirikule tagasi ja restaureeriti 1840. aastal. Järgneval aastal paigutati Püha Eufrosiina rist kloostri Issandamuutmise kirikusse.

1840. aastatel anti kloostrile kõrgeim staatus ja kloostris tegutses naiste vaimulik õppeasutus. 1897. aastal ehitati uusbütsantsi stiilis viiekupliline Ristiülendamise kirik.

1910. aastal toodi kloostrisse tagasi pühaku 1187. aastal Kiievi koobaskloostrisse viidud säilmed (Efrosiina suri palverännu ajal Jeruusalemmas 1173. aastal ja tema keha maeti esialgu seal).

1921. aastal klooster suleti, reliikviarist rekvireeriti. See viidi 1928. aastal Minskisse ja 1929. aastal Mogiljovi. Teise maailmasõja ajal kadus rist jäljetult ja seda pole tänapäevani leitud. Ristist tehtud koopia asub 1997. aastast alates kloostris.