Plaaster

Plaaster on väiksemale haavale või marrastusele kleebitav kate, ka nahale kleepuv ravim.

AjaloostRedigeeri

Plaaster sai eesti rahvameditsiinis tuntuks keskajal. Plaastrid olid tahked kleepuvad ravimid, mida määriti mädastele või umbsetele haavadele ja paistetustele. Plaastrit keedeti tavaliselt kodus mitmesuguste retseptide järgi. Plaastri põhiaine oli kuusevaik, millele lisati mitmesuguseid toiduaineid nagu rasv, hapukoor, sool, mesi, rukkiorase mahl, vaha jms. Mõnikord pandi haavale lihtsalt kuusevaiku, mis on ravivahendina plaastrist vanem[1].

TänapäevRedigeeri

Tänapäeval kasutatakse universaalseid antibakteriaalseid plaastreid, mis tagavad katte ja kaitse väiksematele vigastustele. Haavapadjas on antibakteriaalse toimega hõbeda iooide, mis vabanevad pidevalt kogu paranemisprotsessi jooksul, takistades mikroobide kasvu ja vähendades infektsioonide riski.

Levinud on ka haavaplaastrid, mis koosnevad sisemisest (haavaga kokkupuutuvast) hüdrokolloidide kihist ja välimisest polüuretaanvahu kihist. Plaaster reageerib haavaeritisega, luues niiske keskkonna, mis soodustab paranemisprotsessi, imab haavaeritist ja toetab haavapuhastust. Neid võib kasutada põhiplaastrina või katteplaastrina koos teiste haavasidemetega.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. Lk 210