Pikamaajooksud
Pikamaajooksud on kergejõustikus ühest miilist (ligikaudu 1609 m) pikema distantsiga jooksualad.
Kitsamas mõttes on pikamaajooksud ainult 3000 m jooks, 5000 m jooks ja 10 000 m jooks staadionirajal, mis on IAAF-i poolt tunnustatud pikamaajooksualad.
Laiemas tähenduses arvatakse pikamaajooksude hulka ka näiteks 3000 meetri takistusjooks (staadionirajal), tänavajooksud (5 kilomeetrit, 10 kilomeetrit, poolmaraton (21,0975 km), maratonijooks (42,195 km), ekiden ja ultramaraton) ning krossijooks.
Ajalugu
muudaNüüdisaegse kergejõustiku algaegadel võisteldi 5 miili jooksus (ligikaudu 8047 m), 6 miili jooksus (ligikaudu 9656 m) ja 10 miili jooksus (ligikaudu 16 094 m).
Olümpiakavva tuli esimese pikamaajooksuna 5 miili jooks vaheolümpiamängudel 1906. Sama ala oli kavas 1908. aasta suveolümpiamängude. Alates 1912. aasta suveolümpiamängudest on kavas 5000 ja 10 000 m jooks.
Saksamaal võisteldi enne Esimese maailmasõjani ainult ühe saksa miili (7500 m pikkusel distantsil). Selle ala viimane Saksamaa rekord (22.43,2) registreeriti 1939 Max Syringi nimele. 23. ja 24. augustil 1919 võisteldi Saksamaa meristrivõistlustel esimest korda 5000 m jooksus.
Esimesed naiste pikamaajooksuvõistlused peeti 1953 Suurbritannias 3000 m distantsil.
Pikamaajooksude arengut on mõjutanud mitme tippjooksja treeningumeetodid. Paavo Nurmi jooksis kaks korda päevas pikka maad (talvel suusatas) ning tegi kordusjookse lühimaa distantsidel. Gunder Hägg leiutas sõidumängu (fartlek), mis koosnes vahelduvas tempos maastikujooksudest. Emil Zátopek kasutas intervallimeetodit, joostes näiteks 60 korda 400 meetrit. Murray Halbergi ja Ron Clarke'i eeskujul võeti laialdaselt kasutusele vastupidavustreening.