Phil Ochs

Philip David Ochs (19. detsember 1940 El Paso, Texas9. aprill 1976 New York) oli Ameerika protestilaulja ja laulukirjutaja.

Phil Ochs (1975)

Teda tunti kui nutikat, põlgliku huumorit viljelevat, siirast, poliitilise aktiivset, läbinägelikku inimest, kes kirjutas omanäolisi laulusõnade ning omas meeldejäävat lauluhäält. Ta kirjutas 1960. aastatel sadu laule ja andis välja kaheksa albumit.

Ochs esines paljudel poliitilistel õhtutel, sealhulgas ka Vietnami sõja vastastel ja kodanikuõiguste ning tudengiüritustel. Poliitiliselt kirjeldas Ochs ennast kui „vasakule kalduvat sotsiaaldemokraati“. 1968. aasta Demokraatliku Partei konventsiooni protesti maha surumine Chicagos politsei poolt, mõjutas tugevalt Ochsi vaimset seisundit.

1960. aastatel hakkas Ochs muutuma vaimselt ebastabiilseks. Olles alistanud mitmeid probleeme nagu bipolaarse häire ja alkoholismi, võttis ta siiski 1976. aastal endalt elu.

Phil Ochise suuremad mõjutajad olid Woody Guthrie, Peter Seegre, Buddy Holly, Elvis Presley, Bob Gibson, Faron Young, Merle Haggard, John Wayne ja John F. Kennedy. Tema tuntumad laulud on "I Ain't Marching Anymore", "Changes", "Crucifixion", "Draft Dodger Rag", "Love Me I'm a Liberal", "Outside of a Small Circle of Friends", "Power and the Glory", "There but for Fortune" ja "The War Is Over".

Lapsepõlv ja noorusRedigeeri

Phil Ochs sündis El Pasos Texases. Tema isa Jacob Ochs oli sündinud New Yorgis 1910. aastal ja oli arst. Ema Gertrude Phin Ochs oli sündinud Iirimaal. Ochsi vanemad kohtusid ja abiellusid Edinburghis, kus Jack õppis arstiteadust. Pärast abiellumist kolisid nad elama Ameerika Ühendriikidesse.

Ochs kasvas koos vanema õe Sonia ja noorema venna Michaeliga. Ochside perekond kuulus keskklassi ja nad olid juudid, kui mitte usklikud. Isa viibis depressiooni tõttu sageli haiglaravil ning suri 1963. aastal peaaju verejooksu.

Teismeeas tunnustati Ochsi kui andekat klarnetimängijat. Ochs esitas koos orkestriga esinedes klassikalist muusikat, hakkasid rohkem paelus teda raadiost kuuldud muusika. Näiteks varase roki tähed Buddy Holly ja Elvis Presley ning ka kantrimuusikud Faron Young, Ernest Tubb, Hank Williams ja Johnny Cashi. Ochis veetis hulgaliselt aega filme vaadates. Eriti meeldisid talle John Wayne ja Audie Murphy. Hiljem paelusid rohkem filmides mässuliste rolle mänginud Marlon Brando ja James Deani vastu.

Aastatel 1956–1958 õppis Ochs Stauntoni sõjaväeakadeemias Virginias, seejärel Ohio ülikoolis ajakirjandust. Ta hakkas tundma huvi poliitika vastu, keskendudes eriliselt Kuuba revolutsioonile 1959.aastal. Ohios tutvus ta Jim Gloveriga, kaasõpilasega, kes oli pühendunud folkmuusikale. Glover tutvustas Ochsile Pete Seegeri, Woody Guthriei ja The Weaversi muusikat. Glover õpetas Ochsile kitarrimängu ning koos vesteldi poliitikast. Ochs hakkas kirjutama ajalehedesse artikleid, tihti radikaalsetel teemadel. Kui õpilasleht keeldus avaldamast tema radikaalseid kirjutisi, pani ta aluse oma enda ajalehele nimega The Word (Sõna). Tema kahe suurima kire, poliitika ja muusika, liitekohaks oli dpoliitilise sisuga laulusõnad. Ochs ja Glover tegid dueti The Singing Socialists, hilisema nimega The Sundowners, mis tegutses vaid lühikest aega.

Kui Ochsi vanemad ja vend kolisid Clevelandi, hakkas Ochs rohkem aega seal veetma, esinedes kohalikus folkklubis "Farragher’s Back Room". Ta oli avaesineja muusikute suvel 1961. aastal. Samal suvel tutvus Ochs Bob Gibsoniga, kellest sai tema muusikaline mõjutaja. Ochs pettus, kui teda ei määratud kolledži ajakirja peatoimetajaks ning jättis kooli lõpetamata ja läks New Yorki, et saada folklauljaks.

1962–1966Redigeeri

Ochs jõudis New Yorki aastal 1962 ja hakkas esinema paljudes väikestes folk-ööklubides, muutudes varsti Greenwichi muusikamaailma lahutamatuks osaks. Ta oli oskusteta, aga kirglik laulja, kes kirjutas laule kindlatest asjadest nagu sõda ja kodanikuõigused. Kui teised kirjeldasid teda kui „protestlauja“ eelistas Ochs, et teda kutsutaks „päevakajaliseks lauljaks“.

Ochs kirjeldas end kui „laulvat ajakirjanikku“, kes laulis sellest, mida kirjutati Newsweekis. 1963. aasta suveks oli juba üsna tuntud ning kutsuti lauma Newporti folkfestivalile, kus ta esitas lood „Too Many Martyrs“, „Talking Birmingham Jam“ ja „Power and the Glory“. Koos temaga esinesid festivalil Peter, Paul and Mary, Joan Baez, Bob Dylan ja Tom Paxton. 1964.aastal kirjutas ta laulu „Draft Dodger Rag“. 1965. aasta festivalile, kus Dylan esines lauluga „Maggie’s Farm“ kasutades elektrikitarri, teda esinema ei kutsutud. Kuigi paljud olid vastu Dylani uuendusele, oli Ochs sellest haaratud ja imetles Dylani julgust.

Oma esimese soolokontserdi andis Ochs Carnegie Hallis 1966. aastal. Kogu oma karjääri aja esines Ochs mitmetes erinevates kohtades, sealhulgas kodanikuõiguste kogunemistel, sõjavastastel demonstratsioonidel ja kontserdisaalides.

Ochs tegi kaastööd ajakirjale Broadside. Oma kolm esimest albumit salvestas ta Elektra Recordsis: All the News That’s Fit to Sing (1964), I Ain’t Marching Anymore (1965) ja Phil Ochs in Concert (1996). Kriitikute meelest oli iga uus album parem kui eelmine ja fännid nõustusid. Kõigil albumitel mängis ta ainult akustilist kitarri. Albumid sisaldasid Ochsi tuntumaid päevapoliitilisi laule, näiteks „Too Many Martyrs“, „ I Ain’t Marching Anymore“ ja „Draft Dodger Rag“ ning luulepõhiseid muusikalisi esitusi nagu „The Highwayman“ (Alfred Noyesi luuletus) ja „The Bells“ (Edgar Allan Poe luuletus). Album "Phil Ochs in Concert" sisaldas ka paari ballaadi, näiteks „Changes“ ja „When I’m Gone“.

IsiklikkuRedigeeri

Aastal 1962 abiellus Ochs Alice Skinneriga, kes ootas nende tütart Meeganit. Isameheks oli Jim Glover ja pruutneitsiks Jean Ray. Tunnistajaks oli Dylani kunagine tüdruksõber Suze Rotolo. Phil ja Alice läksid lahku 1965. aastal, kuid nad ei lahutanud.