Peeter Suure testament

Peeter Suure testament on 1836. aastal Prantsusmaal avaldatud tekst pealkirjaga "Le Testament de Pierre le Grand", milles loetletakse Venemaa tulevasi vallutusi ning mis olevat Peeter I poliitiline testament.

"Peeter Suure testamenti" peetakse üldiselt võltsinguks. Selle varasemad kihid pärinevad 1706. aastast Transilvaania vürsti Ferenc II Rákóczi diplomaatidelt; sealt jõudis see prototekst diplomaatiliste kanalite kaudu Ukraina hetmani Põlõp Orlõki õukonda, kus seda lihvis tema poeg, diplomaat ja Prantsusmaa kindral Hrõgõr Orlik. Edasi migreerus süžee Poola ja Prantsuse poliitilistesse ringkondadesse. Kindral Michał Sokolnicki, kes osales nii Poola ülestõusus kui Napoleoni sõdades, esitas Prantsuse valitsusele memorandumi, mis loob eelnevatest variantidest lähtudes sidusa teksti. Autoriks on pakutud muuhulgas ka Napoleoni ennast.[1]

Võltsingu tunnuseid muuda

Juba selle teksti alguslause, „Au nom de la très sainte et indivisible Trinité, nous, Pierre, empereur et autocrateur de toutes les Russies, etc, à tous nos descendants et successeurs au trône et gouvernement de la nation russienne“ (Püha ja jagamatu Kolmainsuse nimel meie, Pierre, kogu Venemaa keiser ja autokraat, jne, kõigile meie järglastele ja järeltulijatele vene rahvuse troonil ja valitsuses) on ajaloolises mõttes vigane. Selliseid tiitleid ja viiteid pole Peeter I kunagi kasutanud.[2]

Fabritseerimise põhjusi muuda

"Peeter Suure testamendi" fabritseerimine ja selle levitamine pidi ilmselt mõjuma kui hoiatus ja ettekuulutus Venemaa tulevaste agressioonide ja vallutuste suhtes.

Selles sisalduvaid argumente kasutas ka Napoleon, õigustades oma 1912. aasta sõjakäiku Venemaa vastu.

Eesti keeles muuda

Eesti keeles on "Peeter Suure testamenti" refereeritud Ernst Peterson-Särgava romaanis "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!" Selle raamatu 1968. aasta trükiväljaandes oli see lõik küll eemaldatud, kuid joonealuses märkuses oli sellele siiski osundatud.

Sisu muuda

Testamendi sissejuhatavas osas on kirjutatud järgmist:

Jumal, kelle armust sõltub kogu meie eksistents, kellele me võlgneme oma krooni ja kes meid on korduvalt oma vaimuga aidanud, lubab mind vaadata vene rahvale kui kutsutule ja seatule Euroopa valitsejana. Minu veendumuse aluseks on asjaolu, et enamus Euroopa rahvaid on jõudnud vanaduse, võimetuse ja dekadentsi ajajärku, ning rahval, kes omab nooruslikku jõudu ja tarmu, oleks kerge neid vallutada. Ma jätan selleks järgmised instruktsioonid:

  1. Hoida Venemaa korduvas sõjaseisukorras, nii et sõdurid oleksid alati relvade all ja valmis rünnakuks. Välja arvatud juhud, kui riigi majanduslik olukord seda ei võimalda. Sel teel ollakse valmis sõjaks isegi rahuajal.
  2. Tuua tsiviliseeritud naabermaadest sisse ohvitsere ja õpetlasi, sel teel omandades teiste riikide kogemusi ja tarkusi.
  3. Igal võimalikul juhul sekkuda teiste riikide tülidesse ja rahutustesse, eriti kui on tegemist Saksamaaga.
  4. Poola tuleb lõhestada, õhutades seal vastuolusid ja meelitada aadel altkäemaksuga enda poole. Katsutagu aidata partisane võidule ja viia nende kaitsmiseks sisse Vene vägesid, ajani, mil need jäävad pidevalt sinna püsima.
  5. Võtta niipalju kui võimalik Rootsilt ja provotseerida viimase vaenulikkust Venemaa vastu. Sel teel saadakse ettekääne Rootsi allaheitmiseks. Katsuda ässitada Rootsit ja Taani teineteise vastu.
  6. Alati valida Vene printsidele kaasadeks Saksa printsessid. Selle moodusega propageeritakse Vene printsiipe Saksamaal ja luuakse eeltingimused tema kaasatõmbamiseks meie eesmärkide läbiviimisel.
  7. Hoida kaubanduslikku liitlust Inglismaaga. Vahetada meie metsa- ja põllumajandussaadusi inglise kulla vastu ja hoida tihedat sõbraliku läbikäimist nende Vene ja Inglise kaupmeeste ning meremeeste vahel. See moodus aitab täiendada Venemaa laevastikku kaubandus- ja navigatsiooni alal.
  8. Teostada ekspansiooni põhja suunas Balti mere kaudu ja lõunasse üle Musta mere.
  9. Tungida niivõrd lähedale Konstantinoopolile, kui võimalik. Võim, kes valitseb seal, valitseb kogu maailma. Olla pidevalt sõjas kord Türgi ja siis Pärsiaga. Tungida sügavale Pärsia lahele ja rajada teed Indiasse. Sinna jõudnul pole enam tarvis inglismaa kulda.
  10. Hoida liitlust Austriaga, kuid samal ajal ässitada tema vastu naaberriike
  11. Äratada Austrias huvi türklaste väljatõrjumiseks Euroopast. Anda Austriale teatav osa sõjasaagist, mida hiljem oleks võimalik jälle tagasi võtta.
  12. Koondada enese ümber kõik maailma riikides laiali asuvad kreeklased. Sel teel luuakse sõpru vaenlaste hulgas.
  13. Kui Rootsi on haaratud oma mõju alla, Türgi ja Pärsia vallutatud, Poola alistatud ja meie laevad sõidavad Mustal merel, tuleb eraldi ja diskreetselt teha ettepanekuid esmalt Prantsusmaale ja selle järel Austriale jagada koos suurt ühist maailma impeeriumi. Kui üks nendest nõustub, siis sütitada rivaliteeti teistega ja õhutada neid omavaheliseks võitluseks võimu pärast. Alustada võitjaga ise sõda elu ja surma pärast, milles võib olla ainult üks tulemus – Venemaa võit.
  14. Juhul, kui mõlemad keelduvad, katsuda õhutada nendevahelist sõda ja ise parajat momenti kasutades rünnata Saksamaad. Samal ajal saata välja laevastikud asiaatide hordidega Aasovi merelt ja Arhangelskist Balti mere ja Musta mere relvastatud konvoide kaitsel. Sel teel tungida kallale Prantsusmaale, kuna Saksamaa invasioon oleks juba enne sooritatud. Nende maade vallutamise järel alistub ülejäänud Euroopa meie ikkele ilma vastuhakuta.

Viited muuda

  1. Orest Subtelny. «Peter I’s Testament»: A Reassessment. Slavic Review. Vol. 33, No. 4 [December 1974], lk 663—678.
  2. https://www.vabaakadeemia.ee/blogi/mihhail-lotman-vandenoud-ja-voltsingud


Kirjandus muuda