Pealause

Eesti keelRedigeeri

Pealause on põimlause osa, mis on seda täpsustava kõrvallausega alistusseoses: Ma jooksin staadionil (pealause), MILLAL?: kui Mari mulle helistas (kõrvallause).

Kui pealause saab esineda iseseisva lausena, siis kõrvallause iseseisva lausena esineda ei saa, vrd Ma jooksin ja kui Mari mulle helistas.

Pealauset saab sisaldada ainult liitlause: Paistab, MIS?: et lund ei saja veel.

Lihtlause pealauset sisaldada ei saa, sest väljendab ühte tegevust, seisundit või olukorda: Lund ei saja veel.[1]

KorrelaatRedigeeri

Korrelaat on lauseelement, mis täidab asendusfunktsiooni. Korrelaat võib olla sõnavorm või fraas, millega kõrvallause sidend või kõrvallause tervikuna on viiteseoses. Korrelaadi kasutust põimlauses iseloomustab fokuseerimine, esiletõstmine tavaliselt tugevama esiletõsterõhu abil: Tulime siia selleks, et asjad koos üle vaadata.

Korrelaadi sõnaliikRedigeeri

Korrelaat võib olla

Korrelaat lausesRedigeeri

  • kuulub kõrvallause koosseisu: Ma hilinesin sellepärast, et auto läks katki.
  • on omaette element
    • pealause alguses: See on imelik, et ta hiljaks jääb.
    • pealause lõpus: Imelik on see, et ta hiljaks jääb.
    • pealause keskel, kui sellele järgneb

Pealauset ja kõrvallauset eraldab komaRedigeeri

Pealause eraldatakse kõrvallausest alati komaga. Kõrvallause võib olla nii pealause ees, järel kui ka sees:

  • Nukk, mis näeb väga vana välja (kõrvallause), on minu lemmik.
  • Kui ma täna postkasti vaatasin (kõrvallause), oli see tühi.
  • Uksest sisenes direktor, kelle meeleolu näis pahur (kõrvallause).
  • Kui rikkust tahad, (kõrvallause) pead palju vaeva nägema ja edu saavutama.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. 1993. Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut § 705, 695.