Paulus Paurmann

Paulus Paurmann (21. november / 3. detsember 1850 Päite – 19. aprill / 2. mai 1903) oli eesti rahvaluulekoguja.

Elulugu

Paulus Paurmann põlvnes Päite ja Künnapõhja Paurmannidest. Ta sündis 21. novembril (vkj.) 1850 Päite külas Sepa Mihkli ehk Kopli Mihkli talus Mihkel Paurmanni ja ta naise Eewa viienda lapsena. Isa oli väga ettevõtlik mees ja suutis kehval pinnasel (Päite maad on loopealsed õhukese mullakihiga paesel põhjal) arendada tugeva majapidamise, mis põhjenes peaasjalikult kaupade veol maad mööda Tallinna ja Peterburi vahel. Selleks tuli omada vaid tugevaid hobused ja häid vankreid. Kuni Balti raudtee valmimiseni 1872. aastal oli see tublile põllumehele hea kõrvalteenistus.

Paulus õppis Päite külakoolis. Kui ta oli 12-aastane, juhtus vanemate talus ränk õnnetus: suurel nädalal läks korstnasädemest põlema elumaja õlgkatus ja peaaegu kõik taluhooned koos vara ja suurema osa loomadega põlesid tuhaks. Samuti neist hooneist süttis naabertalu. Ja just siis oleks tasasel, õpihimulisel, laulu ja muusikaarmastajal poisikesel, kes külakooli oli lõpetanud, Jõhvi kihelkonnakooli edasi õppima minna. Suurte raskustega see lõpuks õnnestuski, aga läbi kehvuse. Kihelkonnakoolis äratas ta hea õppimisega tähelepanu. Laulis koolikooris ja kihelkonna segakooris, esinedes muu hulgas ka Jõhvi kihelkonna 1865. aasta laulupeol. Saanud vanemaks, laulis ta ka kihelkondlikus meeskooris, ˮsest see oligi minu kõige suurem rõõm koorilaulusid laulma õppida,ˮ ütleb ta oma Jakob Hurdale kirjutatud eluloos.

Kui 1869. aastal suri Päite vana koolmeister Jüri Strouss, kelle juures ta külakoolis käies oli õppinud, seadsid Praost Meyer ja külakogu noore Paurmanni Päite koolmeistriks, missugusesse ametisse ta asus suure hoole ja armastusega, ehkki tööolud viletsais ruumides suure hulga õpilastega head ei olnud.

25. märtsil 1873 abiellus Paulus Paurmann Tõnu Neilandi tütre Mariga, sündinud 14.juulil (vkj.) 1851. Abielust sündis kolm poega ja üks tütar.

Õnnelik koolmeistri amet sai Paulus Paurmannil kesta vaid 1878. aasta kevadeni. Siis lahkus ta koolist, võttis vastu Toila mõisa valitseja ameti ja oli oma elus võõraste kavalal meelitusel teinud saatusliku eksisammu. Ei Toila mõisa valitsejana ega ka sama mõisniku antud mõisa metsavahtide ülevaataja kohal saanud töötada ta kaua. Õpetaja kohta Päites ta enam tagasi ei saanud. Alles 1887. aastal sai ta kooliõpetaja koha Narva taha Venemaa alale Lilienbachi mõisa, kuhu oli viidud eesti töölisi. Seal töötas ta suure innuga, asudes 1888. aastal koguma ja kirja panema ka rahvaluulet. Ta kogus seda laialdaselt alalt, eriti õnnelik koht selleks oli Lilienbachi mõis. Mõisa oli tulnud mõisateenijaid mitmest kohast. Perekond elas kodutalus Päites, tema koos noorima tütre Aliidega, kes tema juures õppis, talviti Lilienbachis. Seal töötas ta, kuni kool, mis oli mõisniku erakool, suleti. Veel 1893. aasta kevadel oli ta Lilienbachis, kas kauem ka, ei ole teada. Siis asus ta tagasi Päitesse, jäädes elama ja töötama talusse koos vend Taneliga, kes oli temast 9 aastat vanem. Elu talus kujunes aga majanduslikult raskeks.

Paulus Paurmann suri 19. aprillis 1903 nagu surma meetrikas on märgitud, südamehaigusse. Põrm puhkab Toila kalmistul. Tõeliselt oli surm teisiti. Tegemist oli enesetapuga.