Panzerfaust 30 oli reaktiivgranaadiheitja ehk tankirusikas, mis oli mõeldud ühekordseks kasutamiseks jalaväe tankitõrjerelvana Wehrmachtis.

Uue relva väljatöötamise tingis jalaväe järjest kasvav võimetus liitlasvägede tankide vastu.

1942. aasta suvel sai Leipzigi lambivabrik HASAG Hugo Schneider AG ülesande töötada välja uus tankitõrjerelv. Tööd hakkas juhtima dr Langeweiler. Esimeseks tootmisse läinud mudeliks sai Faustpatrone 30 (klein). See oli uuelaadne relv, mille lasketoru otsas oli sabaga koonusekujuline kumulatiivne lõhkepea, mis lennutati minema lasketorus paikneva heitelaengu abil. Lõhkepea sisaldas 400 grammi lõhkeainet ning relv oli umbes meetri pikkune ja laskis 30 meetri kaugusele.

Tõsisteks puudusteks peale väikese laskekauguse olid sihiku puudumine ja lõhkepea rikošeteerumist soodustav kuju. Harjumisaega nõudis algul ka asjaolu, et laskehetkel pidi laskuri seljatagune reaktiivjoa tekke tõttu vähemalt mõne meetri ulatuses vaba olema.

1943. aasta augustis alustati parandatud ja täiustatud mudeli tootmist. Sellele oli lisatud suurem ja parema kujuga lõhkepea ning sihik. Suurendatud oli ka heitelaengut. Uuendustest hoolimata jäi laskekaugus endistviisi tagasihoidlikuks, mis jäi relva suurimaks puuduseks. Vaatamata väikesele laskekaugusele olid jalaväelased saanud lähivõitluseks vaenlase tankidega ikkagi uue, odava ja üsna tõhusa relva. Ebapiisav laskekaugus tingis aga peagi uue ja parema mudeli väljatöötamise. Sellegipoolest toodeti Panzerfaust 30-t sõja lõpuni.

Panzerfaustide ja Faustpatronede toodang oli algul ligikaudu 400 000 tükki kuus, mis teatud ajal isegi kasvas.

Vaata ka muuda