Paelusstõbi
Paelusstõvedeks ehk tsestodoosideks (ladina keeles cestodoses) nimetatakse paljudel loomadel ja ka inimestel paelusside poolt põhjustatud helmintoose (helmintiaase).[1]
Paelusstõved jaotatakse tekitaja arengujärkude alusel imaginaalseteks ja larvaalseteks.
Imaginaalsed tsestodoosidRedigeeri
Imaginaalsete ehk valmikutekkeliste tsestodooside (Cestodoses imaginales) põhjustajateks peetakse täiskasvanud (imaginaalseid) paelusse.
Imaginaalsed tsestodoosid on difüllobotrioos, anoplotsefalidoosid, moniesioos, davaineoos, raillietinoos, hümenolepididoosid, dipülidioos, tenioosid, multisepsoos, ehhinokokoosid, mesotsestoidoos.
Larvaalsed tsestodoosidRedigeeri
Larvaalsete tsestodooside tekitajateks on paelusside larvotsüstid. Larvaalsed tsestodoosid on veiste ja sigade lihasetsüstitserkoomid, tenuiollis-tsüstitserkoos, pisiformis-tsüstitserkoos, ajutsönuroos ja larvaalsed ehhinokokoosid.
PeremeesorganismidRedigeeri
Olenevalt liigist on paelusside peremeesorganismiks harilikult karnivoorsed loomad: inimesed, koerad, kassid, haugid, ahvenad, lutsud, kiisad, hobused, lambad, veised, kanad, kalkunid, rotid, hiired, veelinnud jpt. Vaheperemeesorganismid on teod, sipelgad, mardikad (jooksiklaste, põrniklaste, süsiklaste ja pehmekoorlaste sugukondadest).
InimestelRedigeeri
Inimesed nakatuvad paelusstõvega kõikjal maailmas, enim juhtub seda siiski piirkondades, kus pinnas või vesi on saastunud väljaheidetega ning kohalikud inimesed kasutavad toiduks toorest või väheküpsetatud liha ja kala. Paelusstõbe on võimalik saada nakatunud sigade ja veiste toorest või halvasti küpsetatud liha, mageveekalu ja lõhet süües.
Nakkus on levinud Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias,[2] Ida-Soomes (1940. aastatel).[3]
HaigusnähudRedigeeri
Enamik paelussiga nakatunud inimestest ei teagi, et neil on paeluss, kuna puuduvad igasugused haigusnähud. Küll aga võib näha paelussi liikuvat lüli väljaheidetes. Lastel võib esineda kõhulahtisus, väsimus ja nad võivad kurta kõhuvalu.[2]
DiagnoosRedigeeri
Paelusstõved liigitatakse RHK-10-s helmintiaaside ehk nugiusshaigustena.
OhtlikkusRedigeeri
Paelusstõbi lõpeb harva surmaga, kuid võib põhjustada tõsiseid tüsistusi. Larvi tsüstid võivad tungida kõhust teistesse kehaosadesse; silma sattudes põhjustavad need võrkkesta eraldumist, ajusse või seljaajusse sattumisel võivad tekitada peavalusid, krampe, tasakaaluhäireid või ajuturseid.[2]
RaviRedigeeri
Paelusstõve raviks on parasiidivastane suukaudu manustatav ravim, üldjuhul Niclosamide. Silma sattunud tsüstid ei pruugi sellele ravimile reageerida ning need tuleb eemaldada kirurgiliselt.[2]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Toivo Järvis (2011). "Veterinaarparasitoloogia õpik kõrgkoolile", 4 lameusstõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 43, ISBN 978 9949 19 715 6
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 M. P. Powell, Dr. O. Fischer (2005). "101 haigust, mida te saada ei taha". Tõlge eesti keelde: Sinisukk 2006.
- ↑ "Mehe kaalukaotuse taga oli paeluss". Postimees. 01.04.2014. Vaadatud 8. märts 2018.
VälislingidRedigeeri
- Mati Martin (2012/05). "Veel üks kevadekuulutaja". Eesti Loodus.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend)